Meie, inimesed, oleme salapärased, kuid ometi nii lihtsad olevused. Paljude jaoks oleme me pealtnäha ainult igapäevased “esemed” maailmaruumis nagu seda on autod. majad ja loomad. Tänaval kedagi kohates ei mõelda selle inimese kujunemise või arengu põhjuste peale. On see liiga keeruline ja salapärane? Jah, usun küll.

Inimest ei saa võrrelda ühegi teise looma, taime, linnu, eseme või mistahes nähtusega maailmas. Inimene on sama ainulaadne, nagu seda on iga uus lilleõis, loomaliik või taim. Mis eristab meist kõigist teistest meie ümber elavatest eludest? Minu arvates on selleks meie hing. Hing, mis on igal inimesel ainulaadne ning mis teeb meist inimesed. Läbi hingemaailma tunnetame me valu, armastame, vihkame, nutame, naerame ja lepime. Ma ei julge väita, et seda kõike ei tee ka teised elusorganismid, kuid minu jaoks on selge, et inimhing ja inimloomus on midagi täiesti unikaalset.

Inimeste mõttemaailm, mis on minu meelest kõik hinge üks osa ja igal ühel meist on see täiesti omapärane. Ei piisa ainult sellest, et me eksisteerime. Inimlaps mõtleb alati oma olemuse ja tegude üle järele. Paljud meist on esitanud endale küsimusi, millist mõju avaldame me teistele, mille nimel teeme tööd, miks oleme haiged ja milleks on meid loodud. Inimesed elavad minu hinnangul just teadmatuse järgi ja arvatavasti see peabki nii olema – on teada, et kõige suurem teadmine sünnib teadmatusest. Väga raske ja kägistav oleks seda maist elu elada, kui kõik oleks meile ette mängitud. Sellest tulenebki minu arusaam, et iga inimese hing on tema teine süda – vaimne süda, mis pumpab mõtteid, sõnu, tegemisi ja vaateid ajju. Sellest moodustubki minu hinnangul iga indiviidi isiksus ja olemus.

Bhagavadgītā filosoofilises raamatus ütles väepealik Nara:”Meil kõigil tuleb tappa oma himud ja soovid, mitte sellepärast, nagu need kõik oleksid tingimata halvad, vaid sellepärast, et nende mõju tuleb teha tühiseks enne, kui võime astuda kõrgematele tasanditele.”

Siin peitub minu meelest suur tõde. Inimesed püüavad tänapäeval kõigest väest olla rikkad ja tuntud. Meie väärtushinnangud on pidevalt muutunud ja seda negatiivses suunas. Perekond ja ühtekuuluvus on jäänud tahaplaanile ning lihtsalt üheks tühjaks kollaseks märkmepaberiks arvuti monitori ekraanil, mis kunagi tuleb täita. See salapära, mis paneb inimesi hindama inimväärtuste kõrval materiaalseid väärtusi tuleneb kuskilt kaugelt ja sügavalt. Paljud ajavad seda lihtsalt võimu, meedia ja rikkuse kael, kuid mina sellesse ei usu. Miks on vaja elada jõukalt, kui saab elada rahulolus, mis ei aja taga rikkust? Ma leian, et kõik negatiivsed etapid elus tulebki läbida selleks, et mõista ükskord elu tõelist tähendust – vaimset rahulolu. Raha ning võim minu hinnangul sinna ei kuulu. Ometi on isiksusi, kes minuga ei nõustu. See ongi meie, inimeste, eripära ja ainulaadsus - mõtete ja vaadete paljusus.

On huvitav mõelda, kui tähtis on iga inimese jaoks teine inimene. Me kõik oleme tundnud vajadust kellegagi koos olemiseks, rääkimiseks ja lihtsalt hoidmiseks. Suure osa oma eluajast veedamegi just inimeste seltsist,keskel, olgu see siis tööl, kohvikus lõunatades, tänaval liigeldes või koolis õppides. Minu jaoks on selge, et teised inimesed pakuvad tuge ja täiendavad mind seestpoolt millegi erilisega, millele ma ei oska nime anda. Ma olen tundnud, kuidas mõne inimesega koos ühes ruumis olles on niivõrd hea aura ja vaikusetasakaal, mis annab positiivsust ja mõtteid pikemaks ajaks. Üheks näiteks julgen tuua oma eetika õpetaja Eenok Haamri, kes on usklik inimene. Tema tunnis olles valdab mind alati kummaliselt hea tunne, justkui oleks transis. Ja seda sama olen märganud ka teiste peal, sest ühtegi teist nii mõtlikku ja vaikset tundi meie klassis pole. Minu jaoks on fakt, et inimene ei saa olla tervkiklik üksinda, sest muidu muutub ta egotsentriliseks ja üksikuks. Samas on taolisi isiksusi meie ühiskonnas palju. Ka see on huvitav.

Miks on ühed teistest kehvemad ja heidikumad? Miks ei leia nemad enda kõrvale tuge? Miks on nende maailmapilt niivõrd erinev? Usun, et asi algab mõtlemisest ja mõtlemine algab teisest südamest, mida eespool mainisin. Lihtsalt mõni inimene ongi selline ! Ei tohiks kuidagi öelda, et nemad on teistest kehvemad lihtsalt sellepärast, et neid on vähem. Aga võibolla just nemad on paremad, kui ülejäänud hall mass? Arvatavasti jääbki see saladuseks.

Kuigi me kõik tahaksime teada, kust on pärit meie alge, ei saa me seda minu vaadete järgi enne teada, kui oleme muutunud uueks algeks. Inimene ei ole lihtsalt rauast tükk, mida elu pidevalt tahub ja täiendab. Inimene on mõtlev elu, mis mõtleb oma mõtteid vastavalt keskkonnale, milles ta peab elama. See raud ei koosne pelgalt keemilistest ainetest, luust ja nahast. See raud koosneb elust. Inimene on huvitav seni, kuni on olemas teised inimesed, kes teda näevad.

Antud küsimusele on väga raske vastata, sest mõlemad on inimeksistentsi juures äärmiselt olulised- kummatagi ei oleks võimalik elada.

Vaim on olnud sajandeid erinevate rituaalide, kommete ja tavade algatajaks ja ka edasiviiaks. On raske kujutada ette keha ilma vaimuta. See oleks nagu juhita auto, mille rooli keegi ei keera ning mis seisab ühe ja sama kohapeal senikaua, kuni keegi ta kasutusele võtab. Ma leian, et inimestega on samamoodi. Sa kas väärtustad oma isiksust ja vaimu ning elad läbi vaimutunnetuse, või oled elus surnu, kelle keha on tühi ning kõle.

Ma usun, et just vaim on millegipärast inimese teine süda, mis pumpab meisse mõtteid, infot ja kõiki muid omadusi, mida tänapäeva meditsiin ei oska seletada. Ma arvan, et just selles seletamatus olluses nimega “vaim” peitub inimkonna ja võibolla ka universumi eksisteerimise ning kooskõla saladus.

Kui küsisite, kas keha saab ka vaimu juhtida, siis ma ise usun, et eriti ei saa – kõik meie tegevused on seotud vaimsete märguannete ning nende realiseerimistega. NT: kui me tahame muuta oma keha endale ja teistele rohkem meeldivamaks, kuna me ise sellega rahul ei ole ja seeläbi oma vaimu tugevdada, kas pole see siis mitte indiviidist keha tegevus, kuivõrd sisemine vaimusünnitis, mille eesmärke täitab keha?

Ma olen arvamusel, et keha on vaimu tööriist, millega viia täide mõtte- ja hingemaailma eesmärke.

Nagu saatuse pööre, tuli täna isu pilti teha. Olen napisõnaline- Palun!

Karl ristikivi mõte “ Vabadus on ainult lusikas supi söömiseks, aga mis teeb lusikaga see, kellel ei ole suppi?

On inimesi, kellele on antud vabadus nautida täisväärtuslikku elu ja on inimesi, kes  mittekuidagi ei oska ega taha seda teha. Millest tulevad sellised erimeelsused? Tõsi ta on, et maailmas on paljude inimeste jaoks esikohal elus materiaalsed väärtused ja alles siis perekond. Ma ei saa kuidagi hukka mõista inimesi, kes on valinud algselt perekonna asemel raha, sest see on nende vabadus. Seepärast ei saa ma ka pikemalt vaielda selle üle, miks üks võtab vabaduse abil vastu ühesuguseid otsuseid ja teine teisi. Selle asemel räägiksin ma pigem keelatud vabadusest!.

Keelatud vabadus on minu meelest looduse, või elu poolt seatud piirangud inimesele. Selleks võib pidada haigusi: impotentsus, kurttus, tummus, HIV jpt. Aga selleks võivad olla ka erinevate sündmuste ja protsesside tagajärjel tekkinud inimeste alandamised ja nende üle valitsemised. Siin pean ma silmas sõdade laastavaid mõjusid ja erinevate võimude vahetusi, mis muutis inimesed kaltsunukkudeks kelle elul ei olnud hinda – neil puudus vabadus: mõelda, puhata, elada.

Kui Ristikivi on vabadust võrrelnud supiga, siis on selge, et ükski supp lõpmatuseni värske ei seisa. Kui inimesed ei oska õigel ajal "suppi” ära süüa võivad nad jääda supist hoopiski ilma ning vaimuvaeseks ja üksikuks.

Igas supis on oma paks ( magus ) osa ja vedel osa. Kui inimesed,  kes on harjunud pidevalt magusat osa elust nautima peavad ükskord millegipärast hakkama tihti ka vedelat suppi lörpima .Siis arvavad nad, et elu on hukas ja läheb allamäge. Mina leian, et supi vedelam osa on tihtipeale kõige maitsvam, kuigi see suurt rahuldust söömisel ei paku, kuid ometi  just seal asuvad maitseained, mis muudavad “supi”  värvikaks. Tuleb ainult osata hinnata õigeid väärtusi ja vabadusest/vangistusest tulenevaid õpetusi – see kõik karastab ja annab jõudu edaspidiseks.

Igal inimesel on olemas  oma “lusikas” nimega tahtejõud, mille abil saab ta süüa nii suppi, kui ka teisi elu pakutavaid roogasid, mis vahest on kibeda aga ka magusad.

Tihiti öeldakse, et inimese tulevik on Jumala või saatuse kätes. Mõneti ma seda usun. Inimene on kahtlemata midagi enamat, kui lihtne maapealne imetaja – teda ei saa sundida nii kergelt ja manipuleeritavalt vastu tahtmist tegema asju, mis talle ei meeldi ning mis ei ole tema arusaamade järgi korrektne, seda kõike  erinevalt loomadest.

Tänapäeva järjest kiiremini muutuvamas ja arenevas maailmas on iga indiviid kindlasti endale selgeks teinud omad ootused, lootused ja ka eesmärgid, kuidas soovitud tulemusi teostada. Seda sama olen ma ka ise teinud. Ma olen mõistnud, et minu kõige suurem sõber ja ka vaenlane olen Mina ise. Olles ise vastutajaks oma tegudele ja otsustele suunan ma iseseisvalt oma eluteed. Kõik sellel teel ettejuhtuvad takistused ja pöörded on aga valesti/õigesti tehtud otsuste vili.

Sa pead olema väga naiivne ja kergeusklik, kui loodad oma elu sättimisel ainult teistele ja ennast sinna rolli üldse ei haara. Minu arvates oleks see justkui näitemäng, kus “näitlejad” sinu ainukese lühikese elu sulle ette lavastavad. Ja selles tükis ei mängi sina peaosalist. Ometi on see meie igaühe valik, millises “näitemängus” me tahame osaleda. Kas oleme kõrvaltvaatajad või peategelased?See kõik sõltub meist endist.

Meie ühiskonnas on paraku aga olemas ka selliseid kodanikke, kes  elu näitemängus ei ole peategelased ega ka kõrvaltvaatajad. Nemad ei tea, millise tegelasena nad peaksid ennast esitama ja ei ole ka kedagi, kes neid selle valiku tegemisel abistaks. Ometi ei ole see kõik toimunud üleöö ja kui ongi, siis alati on neil inimestel võimalus end kokku võtta ja läbi raskuste ennast “lavale” tagasi trügida. Siiski ei pruugi see olla nii lihtne, kui mu jutust tundub. Inimesi on väga erinevaid ja sellega koos ka nende tõekspidamisi ja arusaamu. Näiteks, kui üks täiesti tavaline ületunde  väikeses kontoris, uhke ülikonna ja lipsuga rügav keskharidusega noor on valmis enda kallal töötama viimse hetkeni, et saavutada elus kõrgemat positsiooni, mis tagaks auväärse ja loomuliku äraolemise, siis teine kõrgharidusega, kuid töötu ja pargipingil istuv keskealine meesterahvas ei kavatsegi oma elu muuta. Ta peab seda saatuseks ja annab lihtsalt alla– lepib leppimatuga. See tõestab mulle jällegi, et iga inimese vaated ja pingutused on erinevad niisamuti ka tulem.

Kõige selle kiuste usun ma saatusesse. Ma võin küll väita, et iga inimese tulevik: eriala, perekond, elukoht on tema enda kätes , kuid miski ütleb mulle, et nii mustvalge ei saa see keerukas maailm meie ümber olla. Minu nägemuse järgi võib lugeda iga inimese mõtte  saatuse planeeritud näitemänguks, mis võib lõppeda rahulikult või hoopiski fiaskoga. Kõik see läheb vastuollu reaalsuse ja tavapärase mõtteviisiga, kuid ometi mingi osa minust seda tunneb. Alati ei pea ega saagi kõik olla reaalselt ja materiaalselt nähtav ja tajutav – ometi ei tähenda see, et seda ei eksisteeriks. Vastasel juhul oleks kogu meie tänapäeva moodne füüsika peapeal.

Palju on maailmas inimesi, kes on teinud algselt väga tulutoovad ja enesearendusele soodsaid tingimusi pakkuvaid tehinguid, kuid siis mingil ajahetkel on “kõrbenud” ja sattunud sellele samale pargipingile, kus istub samasugune haritud, kuid töötu kodanik. Üheks sarnaseks näiteks võib tuua ka suurärimehest autokaupmehe Toomas Rüütmanni juhtumi kelle firmale kuulutas kohus sel aastal pankroti. Õnneks oli ta teinud varem elus õiged otsused ja pargipingile ei satu ta loodetavasti kunagi.

Elu on andnud meile võibolla ainsa võimaluse ennast elusana tunda ja seda tunnet peab igaüks meist väärtustama ning teadvustama. Seda teen ka mina. Ma leian et  ühtegi näitemängu ei saa mängida ilma kindla käsikirja ja stsenaariumita – iga indiviidi kirjutada jääb aga oma käsikiri. Need kes sellega hakkama ei saa on lava taga tolmu koguvad elus nukud.

Elu ei ole kerge enne, kui sa tunned, et see kergeks tehakse.

Elu kui mäng

Kui elu ongi mäng, siis peaks see mäng minu arvates igal inimesel olema väiksemal või suuremal määral omamoodi. Usutakse, et iga inimene on siia ilma sündinud mingi kindla eesmärgiga, mida ta peab oma elu jooksul täitma. Kuid kuidas aru saada, mis on just sinu elu mäng ja kuidas seda mängida?

Me kõik oleme vahest kogenud, et meil on palju ühiseid tuttavaid, kellega me oleme kaugelt sugulased ning teame neid. Tihtipeale öeldakse siis, et „maailm on nii väike“. Seda tunnet olen ka mina kogenud ja mõelnud, et kõik tundub justkui seotud olevat – me kõik elame erinevates kultuuri- ja sotsiaalkihtides ning erinevates riikides, kuid ometi seovad meid ühed ja samad tegevused, katsumused, takistused. Igal hommikul tõuseme me kõik tegelikult ühe ja sama eesmärgiga – minna vastu uuele päevale, mis meile antud on. Inimesed pesevad ennast, riietuvad, pesevad, söövad ja lahkuvad kodust, et tervitada uut päeva kas tööl või koolis. Nende päevad on täiesti erinevad ja igaüks väga omanäoline. Enesele mõtlemata teeme me vahel asju, mille üle pärast tagantjärgi mõeldes avastame, et kuidas me seda kõike tegime ja läbi ei mõelnud. Mulle jätab selline tegevus väga nukumajaliku mulje. Tundub, nagu me kõik oleksime väga väiksed tegelased ühes suures mängumaailmas, mille sammud on meile sisse programmeeritud ja mida me ise enda teadmata täidame. Samas leidub ka erandeid. Ühiskonnas on väga palju selliseid inimesi, kes ei tea, millist rolli nad peaksid täitma ja millise tegelasena ennast selles suures maailmas esitlema. Nende kodanike vaated ei ole veel paigas - nemad oleks nagu vabad tegelased, kelle keegi varsti mängu võtab. Üks on mulle kindel – keegi ei jää sellest „mängust“ ilma. Igaüks saab oma osa, mille ta peab enda jaoks läbi raskete ja takistusi täis elutee aastate lahti mõtestama. Ma leian, et inimesed, kes on endale püstitatud eesmärgid ja rolli elus selgeks teinud, ongi võitjad, kes lahkuvad siit mängust kunagi surres. Surm on minu mõtetes etapp teise mängumaailma, mille välimus oleneb sellest, kui hästi mängisime me oma esimeses elus.

Elu on meile antud võimalus end kordki elusana tunda. Ometi peab nii mõnigi meist ühel või teisel eluhetkel nentima, et lõbu on täiesti kadunud. Miski ei huvita, miski ei köida, miski ei liiguta. See on vaimu surmahaigus ja meie hulgas on üha rohkem elavaid surnuid, kelle vaim püsib elus tänu tablettidele. Nemad on selles elumängus minu meelest kaotajad, sest annavad ise alla ning ütlevad ära elust. Kuid kes siis neid „nukke“ liigutab? Kas teeme me seda kõike täiesti iseseisvalt ja mängime kõik koos omaette, või teeb seda keegi suurem ja võimsam, kelle kohalolekust meil aimu ei ole, kuid mis ometi ei tähenda, et teda olemas ei oleks – Jumal?

Mina usun, et selle taga peab lihtsalt midagi suuremat olema. Ja miks mitte just Jumal ei võiks selle suure „mängu autor olla“. See, et paljud ateistid proovivad igati tõestada Jumala olematust, kuna me teda reaalselt ei näe ja tunne, ei tähenda minu jaoks midagi. Seda on hästi seletatud Dr. Gregory A. Boydi ja Edward K. Boydi raamatus "Uskmatu kirjad", kus öeldakse, et ka tänapeäval on asju, mida me ei mõista ja ei näe, kuid ometi eksisteerivad need meie ümber - näiteks füüsikas erinevad aineosakesed.

Elu on mäng iseenda ja oma tunnetega, mille abil keegi või miski tahab panna meid mõtlema oma elu mõtte üle. Kui see etapp on saavutatud tuleb igalühel meist ise täita seda rolli, milleks elu meid on voolinud.

Huh!!! Alustada tuleks vist sellest, et Mario isa (Sulev) teadis rääkida, et Vadi poole sõites pidavat metsas olema suur kopra tamm. Kuna ta ise ei saanud meile Marioga seda kohta täpselt näidata, otsustasime Marioga ise seda otsima minna. Mario oli küll varem seal käinud ( 2 talve tagasi) , kuid selle ajaga oli palju muutunud: tee võsastunud, kraavid silmini vett täis.
Žiguli on selline lollikindel masin "sitt sita külge kinni ei jää"- tõsi - see padrik, millest me temaga läbi läksime oli ikka MASSIVE.
Õnneks jõudsime tee lõppu, kust sai alguse mõnus rännak üle kraavide ( mitme meetrised, vett täis) ja mätaste. Nende ületamine paistis algul pea et võimatu, sest veetase oli liiga kõrge ja kraavid liialt laiad. Peale mõningast kõmpimist leidsime aga vanu puid, mis olid üle kraavide langenud ja tänu neile saime läbi suure adrenaliini kraavidest üle.
Metsas sai ka omajagu lahedaid pilte, paraku tammi kui sellist me ei leidnud:( ainult kaks vana lagunenud.

OLI TORE!

Traktor LADA.
Ja selline padrik oligi ca.1,5 km.

Balance.

"Sillad".

Metsapeegeldused.

Leheparv.

Kuldne kolmik.
Kanter on keskmine. Edu sulle .

Maagia.
Keerake pilt teistpidi, siis näete õiget võtet.

Trikoloor metsas.

Kirju elu.

Leheke.

Kopra tamm.