Elu kui mäng

Kui elu ongi mäng, siis peaks see mäng minu arvates igal inimesel olema väiksemal või suuremal määral omamoodi. Usutakse, et iga inimene on siia ilma sündinud mingi kindla eesmärgiga, mida ta peab oma elu jooksul täitma. Kuid kuidas aru saada, mis on just sinu elu mäng ja kuidas seda mängida?

Me kõik oleme vahest kogenud, et meil on palju ühiseid tuttavaid, kellega me oleme kaugelt sugulased ning teame neid. Tihtipeale öeldakse siis, et „maailm on nii väike“. Seda tunnet olen ka mina kogenud ja mõelnud, et kõik tundub justkui seotud olevat – me kõik elame erinevates kultuuri- ja sotsiaalkihtides ning erinevates riikides, kuid ometi seovad meid ühed ja samad tegevused, katsumused, takistused. Igal hommikul tõuseme me kõik tegelikult ühe ja sama eesmärgiga – minna vastu uuele päevale, mis meile antud on. Inimesed pesevad ennast, riietuvad, pesevad, söövad ja lahkuvad kodust, et tervitada uut päeva kas tööl või koolis. Nende päevad on täiesti erinevad ja igaüks väga omanäoline. Enesele mõtlemata teeme me vahel asju, mille üle pärast tagantjärgi mõeldes avastame, et kuidas me seda kõike tegime ja läbi ei mõelnud. Mulle jätab selline tegevus väga nukumajaliku mulje. Tundub, nagu me kõik oleksime väga väiksed tegelased ühes suures mängumaailmas, mille sammud on meile sisse programmeeritud ja mida me ise enda teadmata täidame. Samas leidub ka erandeid. Ühiskonnas on väga palju selliseid inimesi, kes ei tea, millist rolli nad peaksid täitma ja millise tegelasena ennast selles suures maailmas esitlema. Nende kodanike vaated ei ole veel paigas - nemad oleks nagu vabad tegelased, kelle keegi varsti mängu võtab. Üks on mulle kindel – keegi ei jää sellest „mängust“ ilma. Igaüks saab oma osa, mille ta peab enda jaoks läbi raskete ja takistusi täis elutee aastate lahti mõtestama. Ma leian, et inimesed, kes on endale püstitatud eesmärgid ja rolli elus selgeks teinud, ongi võitjad, kes lahkuvad siit mängust kunagi surres. Surm on minu mõtetes etapp teise mängumaailma, mille välimus oleneb sellest, kui hästi mängisime me oma esimeses elus.

Elu on meile antud võimalus end kordki elusana tunda. Ometi peab nii mõnigi meist ühel või teisel eluhetkel nentima, et lõbu on täiesti kadunud. Miski ei huvita, miski ei köida, miski ei liiguta. See on vaimu surmahaigus ja meie hulgas on üha rohkem elavaid surnuid, kelle vaim püsib elus tänu tablettidele. Nemad on selles elumängus minu meelest kaotajad, sest annavad ise alla ning ütlevad ära elust. Kuid kes siis neid „nukke“ liigutab? Kas teeme me seda kõike täiesti iseseisvalt ja mängime kõik koos omaette, või teeb seda keegi suurem ja võimsam, kelle kohalolekust meil aimu ei ole, kuid mis ometi ei tähenda, et teda olemas ei oleks – Jumal?

Mina usun, et selle taga peab lihtsalt midagi suuremat olema. Ja miks mitte just Jumal ei võiks selle suure „mängu autor olla“. See, et paljud ateistid proovivad igati tõestada Jumala olematust, kuna me teda reaalselt ei näe ja tunne, ei tähenda minu jaoks midagi. Seda on hästi seletatud Dr. Gregory A. Boydi ja Edward K. Boydi raamatus "Uskmatu kirjad", kus öeldakse, et ka tänapeäval on asju, mida me ei mõista ja ei näe, kuid ometi eksisteerivad need meie ümber - näiteks füüsikas erinevad aineosakesed.

Elu on mäng iseenda ja oma tunnetega, mille abil keegi või miski tahab panna meid mõtlema oma elu mõtte üle. Kui see etapp on saavutatud tuleb igalühel meist ise täita seda rolli, milleks elu meid on voolinud.