Miks kohus, mitte omakohus?

Oletame, et ma olen poes ja ostan süüa. Ühel hetkel haarab aga keegi mu rahakoti ja

jookseb sellega minema. Mida ma peaksin tegema, et tegutseksin õiglaselt? Näen, et olen

vargast tugevam ja suudaksin talle järgi jõuda ja talle kere peale anda. Samas on mul ka

taskus mobiiltelefon, millega saaksin politseisse helistada. Kas peaksin rakendama omakohut

või pöörduma kohtu poole?

On üldlevinud arusaam, et õiguseks peetakse mingis riigis või ühiskonnas kõigi

jaoks kohustuslike käitumisreeglite, seaduste kogumit, millest kinnipidamist tagavad

selleks kehtestatud mõjutusvahendid – riiklik sund, karistused jne. See tähendab seda, et

oma elutegevusega pean täitma seadusi ja reegleid. Kui mina pean seadusi täitma, siis on

mul õigus seda ka teistelt oodata. Seega, kui austada omandit ja minult rahakott ära varastatakse,

siis tuleks ka süüdlane vastutusele võtta.

Sellistes kohutmõistvates olukordades ei ole aga ühte kindlat lahendit. Sellel on mitmeid

põhjuseid. Esiteks süüdlast karistades tehakse talle omakorda kahju ja see kahju

võib olla suurem kui õiglane. Näiteks inimesel, kes varastab minult rahakoti, võib olla

kodus nälgiv laps. Seega vargal on hea põhjus. Kui kohtunik käsib rahakoti tagastada ja

määrab veel lisaks rahatrahvi, siis sellisel juhul on süüdlane ise kannataja rollis. Karistus

on muidugi ka hoiatuseks, kuid suure karistusega tehtav ülekohus ei ole kõigile sama. On

kaks täiesti erinevat asja, kui rahakoti varastab inimene, kes lihtsalt tahab proovida kas

saab sellega hakkama, või rahakoti varastab näiteks nälgivate laste isa. Teiseks on kohtumõistmine

alati kompromiss kahe poole vahel. Kohtunik peab otsustama nii, et lahendus

oleks mõlemale poolele võrdselt õiglane. See, mis on õige aga ühel juhtumil, ei pruugi

seda olla teisel korral. Seega ei ole minu arvates ühte ja “õiget“ kohtumõistmise viisi.

Kui ei ole aga ühte kindlat õigusemõistmise viisi, siis ei pruugi olla ka ühte ainuõiget

kohtumõistjat. Seega võiksid ka inimesed ise olla minu arvates kohtumõistjad.

Näiteks, kui keegi väikeses külakogukonnas petab kelleltki välja kotitäie kartuleid,

siis inimesed lahendavad selle olukorra ise ära, mitte ei pöördu riigivõimu poole. Näiteks

võidakse seda varast vältima hakata või teda ei usaldata enam. Sellega tekitatakse vargale

süütunne ja karistatakse teda kaudselt. Samas võib omakohus olla ka karmim: kartulikoti

õige omanik võtab jõuga näiteks kaks kotti tagasi. Omakohtu puhul on seega kannatanu

ise kohtumõistja.

Meie ühiskonnas seavad õiguse jalule kohtunikud ja korrakaitsjad. Kui keegi varastab

turul suhkrukoti, siis helistatakse tavaliselt politseisse. Politseinik püüab kinni süüdlase

ja kohtunik määrab talle vastava seaduse alusel karistuse.

Suures ühiskonnas ei olnud tõenäoliselt suhkrukoti omanik, suhkrukoti varastaja,

politseinik ja kohtunik kunagi kohtunud. Pärast juhtumi lahendamist lähevad kõik oma

teed (välja arvatud süüdlane, kes läheb võib-olla vangi). Asjaosalised on täiesti anonüümsed.

Väikeses kogukonnas aga kõik tunnevad kõiki ja varast hoiab tagasi juba see teadmine,

et kuritööga ta rikub suhted teistega.

Kuna kohtumõistmine toimub nii suurtes kui väikestes ühiskondades ja eelnevalt

selgus, et kohtumõistmisel ei ole ühtset ja õiget viisi, siis võib vaadelda kohut ja omakohut

mõnes mõttes võrdsetena. Ja kui neid võib võrdsetena vaadelda, siis oleks vaja põhjendada

seda, miks kohus on etem, kui omakohus. Kas me ei võiks sellisel juhul ära kaotada

korrakaitsjad ja kohtunikud ning sellega suure summa raha kokku hoida, lootes, et

omakohus tagab korra ühiskonnas?

Minu arvates tuleks eelistada ikkagi kohut ja mitte omakohut ning seda mitmetel

põhjustel.

Esiteks kirjeldasin omakohut väikeses kogukonnas ja mitte suures ühiskonnas. Ma

eelistaksin ka väikeses ühiskonnas korrakaitsjaid omakohtule, kuna nende tegevus on

reeglipärane ja seadustega ette määratud. Suurde ühiskonda aga omakohus kindlasti

minu arvates ei sobiks, kuna inimestevahelised suhted on anonüümsed ja inimesed ei

hooli eriti nende säilitamisest. Näiteks suures ühiskonnas ei kannaks varas elu lõpuni

märki oma tegudest, ta võis küll saada omakohtu poolt karistatud, kuid ta võib julgelt

edasi tegutseda anonüümsena. Riikliku kohtusüsteemi puhul jääks tema tegudest aga

märge elu lõpuni näiteks politseiregistrisse. Suures ühiskonnas ei pruugi omakohus aga

üldse töötada, sest ei ole ühte kindlat organit, kelle poole pöörduda oma murega, tuleb

loota ainult sellele, et “omad“ asjad ära lahendavad.

Teiseks elame ikkagi õigusriigis, kus seadused kehtivad kõigile. Nagu ütleb põhiseaduse

§ 9, kehtivad kõigi õigused, vabadused ja kohustused kõigile Eestis viibivatele isikutele.

Seega peame Eesti elades alluma Eesti seadustele. Kui ma ei ole nõus neid seadusi

täitma, siis ei peaks ma Eestis üldse olema. Näiteks ma võin nõustuda üldse mõne teise

riigi seadustega ja sinna elama minna või kui mind häirib mingi konkreetne Eesti seadus,

siis ma võin teha ettepaneku selle parandamiseks. Kehtivad seadused ise on aga ikkagi

täitmiseks.

Kolmandaks viiks omakohtu järjepidev kasutamine minu arvates täieliku kaoseni,

kus kõik üritaksid kõigile kätte maksta igasuguste asjade eest, isegi kui neid pole tegelikult

sooritatud. Mulle tundub, et kõik inimesed ei ole piisavalt targad, et suudaksid ise

olla õigusemõistjad. Võib-olla tulevikus inimkond jõuab tõesti sellisele tasemele, kus igaüks

meist võib olla õiglaste otsuste vastuvõtja ning korrakaitse ja kohtunike kui selliste

järele vajadus puudub. Meie praeguses maailmas aga on see vajadus kindlasti olemas.

Seega tuleks minu arvamust mööda eelistada kindlasti kohut omakohtule. Viimasele

ei tasu aga lootma jääda juba sellepärast, et see meie ühiskonnas lihtsalt ei tööta. Ning

kui mult poes varastatakse rahakott, siis võtan taskust telefoni ja helistan 110.