Sai kirjutatud jutt ühele konkursile!
See on minu nägemus!

Palju-palju aega on mööda läinud sellest ajast, kui vapper kangelane Kalevipoeg aheldati Põrgu väravasse valvuriks. Kalevipoeg kange mees aga lootis kõik need pikad aastad, et ta pääseb kord veel oma rahva keskele.Temani olid jõudnud kuuldused Eestimaale jõudnud õnnelikest aegadest ja neid suuri muutusi ja imesid tahtis kangelane ka oma silmaga näha. Aga jalutuna on pea võimatu ringi rännata. Kalevipoeg oli kuulnud, et Eestimaal tegutseb palju imearste, kes teda võiksid aidata. Äksi nõia keedetud salviga võides, hakkasid meie Kalevipojale jalad kasvama.Kalevipoeg võttis kohe ette teekonna Eestimaale. Oi kui palju oli see maa muutunud! Uhked majad, laiad teed, vägevad autod! Kalevipoeg tahtis isiklikult tänada Äksi nõida ja Eesti riigimehi kes tema maa nii vägevaks olid teinud. Ta asus teele Tartumaale. Jõudnud Mustvee linna läks vägilane Peipsi kaldale puhkama. Järsku nägi ta, et kaugel-kaugel vee peal särab ja sätendab nagu kaks päikest. Aga...ei, ka palju mehi paistis läbi järve kalda poole astuvat. Aga mis see, siis seal nõnda säras. Kalevipoeg jäi kaldale istuma, et tulijaid oma silmaga kaeda. Ja mida ta nägi! Hulk mehi vedasi enda järel suurt kullast laevukest, mis oli kirstukujuline. „Tulime oma Aljošale järele,”ütlesid venelased Kalevipojale. „Kahju tast vaesekesest siin, viime ta Venemaale!” Küsisid mehed Kalevipojalt teed Tallinnasse. Kalevite kange poeg juhatas teeotsa lahkelt kätte, ise jäi aga sügavalt mõttesse. „Kahju Aljošast, minu meelest on ta siin juba terve igaviku seisnud ja meile eestlastele nii omaseks saanud! Nüüd tahavad venelased ta ära viia! Peab midagi välja mõtlema!”

Kalevipoeg uitas mööda Jõgevamaad, külastas oma kunagisi puhkepaiku ja arutles omaette kuidas venelaste plaani nurja ajada. Omedu jõe ääres puhates kuulis ta järsku hirmsat kolinat ja mürinat­­­-venelased olid Aljošaga Peipsi äärde tagasi jõudnud, et üle järve Venemaale minna. Kullast kirstus lebas punasõdur. „Oot-oot”, mõtles Kalevipoeg, „paluks venelasi, et nad jätaksid Aljoša siiski meie juurde, näiteks Leinava Naise kõrvale seltsiks.” Aga sellega ei oldud nõus! Aga siis pani meie vägilane ette panna Aljoša keset järve Eesti-Vene piirile seisma. Sellega jäid venelased lõpuks nõusse, sest kes ikak tahaks võimsale vägilasele pikalt vastu vaielda! Kalevipoeg ise lubas lõpuks Tallinna all meres seistes Eestit kaitsa hakata. Valvaku Aljoša
Vene-Eesti riigipiiril!!!

Jorma Pärn

26.01.07