Meie, inimesed, oleme salapärased, kuid ometi nii lihtsad olevused. Paljude jaoks oleme me pealtnäha ainult igapäevased “esemed” maailmaruumis nagu seda on autod. majad ja loomad. Tänaval kedagi kohates ei mõelda selle inimese kujunemise või arengu põhjuste peale. On see liiga keeruline ja salapärane? Jah, usun küll.

Inimest ei saa võrrelda ühegi teise looma, taime, linnu, eseme või mistahes nähtusega maailmas. Inimene on sama ainulaadne, nagu seda on iga uus lilleõis, loomaliik või taim. Mis eristab meist kõigist teistest meie ümber elavatest eludest? Minu arvates on selleks meie hing. Hing, mis on igal inimesel ainulaadne ning mis teeb meist inimesed. Läbi hingemaailma tunnetame me valu, armastame, vihkame, nutame, naerame ja lepime. Ma ei julge väita, et seda kõike ei tee ka teised elusorganismid, kuid minu jaoks on selge, et inimhing ja inimloomus on midagi täiesti unikaalset.

Inimeste mõttemaailm, mis on minu meelest kõik hinge üks osa ja igal ühel meist on see täiesti omapärane. Ei piisa ainult sellest, et me eksisteerime. Inimlaps mõtleb alati oma olemuse ja tegude üle järele. Paljud meist on esitanud endale küsimusi, millist mõju avaldame me teistele, mille nimel teeme tööd, miks oleme haiged ja milleks on meid loodud. Inimesed elavad minu hinnangul just teadmatuse järgi ja arvatavasti see peabki nii olema – on teada, et kõige suurem teadmine sünnib teadmatusest. Väga raske ja kägistav oleks seda maist elu elada, kui kõik oleks meile ette mängitud. Sellest tulenebki minu arusaam, et iga inimese hing on tema teine süda – vaimne süda, mis pumpab mõtteid, sõnu, tegemisi ja vaateid ajju. Sellest moodustubki minu hinnangul iga indiviidi isiksus ja olemus.

Bhagavadgītā filosoofilises raamatus ütles väepealik Nara:”Meil kõigil tuleb tappa oma himud ja soovid, mitte sellepärast, nagu need kõik oleksid tingimata halvad, vaid sellepärast, et nende mõju tuleb teha tühiseks enne, kui võime astuda kõrgematele tasanditele.”

Siin peitub minu meelest suur tõde. Inimesed püüavad tänapäeval kõigest väest olla rikkad ja tuntud. Meie väärtushinnangud on pidevalt muutunud ja seda negatiivses suunas. Perekond ja ühtekuuluvus on jäänud tahaplaanile ning lihtsalt üheks tühjaks kollaseks märkmepaberiks arvuti monitori ekraanil, mis kunagi tuleb täita. See salapära, mis paneb inimesi hindama inimväärtuste kõrval materiaalseid väärtusi tuleneb kuskilt kaugelt ja sügavalt. Paljud ajavad seda lihtsalt võimu, meedia ja rikkuse kael, kuid mina sellesse ei usu. Miks on vaja elada jõukalt, kui saab elada rahulolus, mis ei aja taga rikkust? Ma leian, et kõik negatiivsed etapid elus tulebki läbida selleks, et mõista ükskord elu tõelist tähendust – vaimset rahulolu. Raha ning võim minu hinnangul sinna ei kuulu. Ometi on isiksusi, kes minuga ei nõustu. See ongi meie, inimeste, eripära ja ainulaadsus - mõtete ja vaadete paljusus.

On huvitav mõelda, kui tähtis on iga inimese jaoks teine inimene. Me kõik oleme tundnud vajadust kellegagi koos olemiseks, rääkimiseks ja lihtsalt hoidmiseks. Suure osa oma eluajast veedamegi just inimeste seltsist,keskel, olgu see siis tööl, kohvikus lõunatades, tänaval liigeldes või koolis õppides. Minu jaoks on selge, et teised inimesed pakuvad tuge ja täiendavad mind seestpoolt millegi erilisega, millele ma ei oska nime anda. Ma olen tundnud, kuidas mõne inimesega koos ühes ruumis olles on niivõrd hea aura ja vaikusetasakaal, mis annab positiivsust ja mõtteid pikemaks ajaks. Üheks näiteks julgen tuua oma eetika õpetaja Eenok Haamri, kes on usklik inimene. Tema tunnis olles valdab mind alati kummaliselt hea tunne, justkui oleks transis. Ja seda sama olen märganud ka teiste peal, sest ühtegi teist nii mõtlikku ja vaikset tundi meie klassis pole. Minu jaoks on fakt, et inimene ei saa olla tervkiklik üksinda, sest muidu muutub ta egotsentriliseks ja üksikuks. Samas on taolisi isiksusi meie ühiskonnas palju. Ka see on huvitav.

Miks on ühed teistest kehvemad ja heidikumad? Miks ei leia nemad enda kõrvale tuge? Miks on nende maailmapilt niivõrd erinev? Usun, et asi algab mõtlemisest ja mõtlemine algab teisest südamest, mida eespool mainisin. Lihtsalt mõni inimene ongi selline ! Ei tohiks kuidagi öelda, et nemad on teistest kehvemad lihtsalt sellepärast, et neid on vähem. Aga võibolla just nemad on paremad, kui ülejäänud hall mass? Arvatavasti jääbki see saladuseks.

Kuigi me kõik tahaksime teada, kust on pärit meie alge, ei saa me seda minu vaadete järgi enne teada, kui oleme muutunud uueks algeks. Inimene ei ole lihtsalt rauast tükk, mida elu pidevalt tahub ja täiendab. Inimene on mõtlev elu, mis mõtleb oma mõtteid vastavalt keskkonnale, milles ta peab elama. See raud ei koosne pelgalt keemilistest ainetest, luust ja nahast. See raud koosneb elust. Inimene on huvitav seni, kuni on olemas teised inimesed, kes teda näevad.