Väga palju räägitakse sellest, kui vana ja tugev on Eesti side Euroopa kultuuriga ja kas Eesti riik on euroopalik või mitte, aga majanduses samal ajal pole ühinemine lääne turuga veel siiski päriselt saavutatud.
Me elame integreeruvas maailmas ja on loomulik, et riigid teevad omavahel koostööd nii majanduslikult kui ka kultuuriliselt. Eestis on ajaloo jooksul olnud põhiline majanduslik tegevus teiste Baltiriikidega ja Venemaaga. Täna, kui me oleme Euroopa Liidu ja Nato liikmesriigid, on meie piirid veelgi avardunud. Suur integreerumine on taganud paljudele eesti ettevõtetele minu hinnangul ka integreerumise rahvusvahelistesse firmadesse. See omakorda suurendab konkurentsi kodumaal ja loob soodsaid arengupinnaseid tulevikuks. Seda eelkõige läbi tööjõu kasvu ning konkurentsi .
Majandus on poliitikaga seotud sama tihedalt, kui auto on seda rehvidega - ilma rehvideta auto lihtsalt ei toimi ega käitu soovitult. Tähtis on aga, et rehvid oleksid korrektsed ja võimalikult uued. Nii on minu arvates ka majanduses. Majandus ei suuda funktsioneerida terviklikult iseseisvana, ilma et poliitilised jõud ja tallermaad teda ei mõjutaks. Just poliitika on see, mis suunab majandust ja määrab vajaduse ning nõudluse erinevatele majandusharudele. Samas ei tohi poliitika ületada majanduse põhiprintsiipe, vähemalt minu veendumuste järgi. Selleks oleks rahva ja riigi heaolu teenimine. Lõppude lõpuks on majandust vaja selleks, et arendada võimalikult hästi ja tasakaalukalt toimivat ühiskonda. Kui poliitilised jõud tulevad mängu puhtalt enda territoriaalsete või majanduslike eesmärkide saavutamiseks, on asi hapu. Tekivad konfliktid ja korruptsioon. Näitena tooksin Venemaa ja Ukraina gaasitüli. Mis ta muud on, kui suure Venemaa võimuavaldus saavutamaks kontrolli Lääne gaasitarne üle.

Mis on üldse käitumine? Minu jaoks on käitumine inimese hingest ja vaimus tulenev isikuomadus, mille abil väljendatakse oma tundeid, suhtumist ja sisemuses pulbitsevat energiat. Ma usun, et ühest vastust sellele, milline peaks olema õige käitumine ei ole ja seda sellepärast, et see oleneb olukordadest, mis on alati erinevad ja pakuvad väga mitmekesiseid lahendusi.

Kindlasti on minu jaoks olemas aga mõned kindlad normid, tavad, mida peaks iga indiviid järgima. Siinkohal pean ma silmas kodust kaasa antud õpetusi ning eetilis-moraalseid hoiakud. NT: viisakus, söömiskultuur ja mis minu jaoks kõige tähtsam – oskus hinnata olukordi ning käituda vastavalt. Õige käitumine ei ole minu hinnangul alati võrdne hea käitumisega. Alati ei saa heaga käituda õigesti. Inimene peab olema kindel ja avatud võimalikult paljudele võimalustele, et valida neist välja parim. Tuleb säilitada kaine mõistus ja mõtlemine. Siiski leian ma, et õige käitumine hoomab endas sallivust, mõistmist ning head tulemit. Korrektse käitumise eesmärk ongi ju ometi käituda selliselt, et sa saaksid hiljem selle teo üle rõõmu tunda ning enda üle uhke olla.

Ometi on väga palju faktoreid, mis inimese psüühikat mõjutavad, ja seega ka meie käitumist. Olgu selleks siis tragöödiad, head-halvad emotsioonid või mõjukad inimesed. Nemad kujundavad ning suunavad meie sisemust. Halvad eeskujud sünnitavad halbu kombeid ja head positiivseid.

Tänapäeva maailm on väga laia oma pluralistlikuses . Mis ühe kodaniku jaoks on õige käiumine ei pruugi seda olla teisele. Miks nii? Vastus lihtne – inimeste huvid, eesmärgid, hoiakud ja suhtumised on väga erinevad. Seda võib põhjendada nii erineva kultuuriruumi kui ka religioossete uskumustega. NT:Kui Aasias on täiesti tavaline, et naised on meestele lihtsalt käsutamiseks, vajaduste rahuldamiseks ning laste kasvatamiseks, siis meile – eurooplasele on see aasia meeste poolt täiesti vastuvõetamatu suhtumine. Meie jaoks on see vale käitumine, mida meie traditsioonid ei aktsepteeri.

Ma leian, et õiget käitumist pole olemas. On ainult võimalus käituda õigemine, kui teised seda teevad. Käitumine tuleb meie seest ning igaüks mõistab seda erinevalt ja käitub vastavalt. Tähtis on eristada õiget valest.

“

Elu on seatud kord nii, et kõik meie tegemised kulgevad meile endile hetk enne teostust teadmatuses. Selle hetke sisse mahuvad suured mõtted ja arutlused kuidas käituda ning milliseid valikuid teha. Iga hetk on kindlasti eriline, sest korduvaid olukordi minu silmis ei eksisteeri, nii nagu ei ole olemas ka identset lillekübarat.

Tihti ei mõelda, mis võib olla su enda tegude tagajärg ning kui palju see muudab sinu ja teiste kodanike olemust ja suhtumist enesesse. Ei mõelda ka sellele, millist mõju avaldavad teised inimesed, kellega kokku puutume. Silmad avatakse alles mingi negatiivse või positiivse tagajärje peale. On ju juba aegade algusest peale inimestele teada kaks poolust – kurjus ja headus. Minu seisukoht on, et headus peaks ja kindlasti ka kaalubki kurjuse üle. Fakt on aga see, et nende vahepeale jääv on nii-öelda argielu, milles leidub mõlemat.

Argielu hoomab endas tundeid ja protsesse, millega oleme tänapäeval pidevalt seotud ja harjunud – õppimine, armastus, töö, perekond. Alati ei pruugi inimesed neid tegevusi ühiselt mõista ja väärtustada, sest väärtushinnangud on igal indiviidil väga erinevad. Ometi usun ma, et teatud hetked on rohkem üldisemad ja seotud suurema kogukonnaga. Ma mõtlen armastust. See sama võimas hingepsühhiaater, kes ravib kõik sisemised haavad su ning annab elule ja igale uuele päevale oma erilise tähenduse, mõtte. Arvan, et iga inimene, kes on kogenud tõelist esimest armastust ei unusta seda kunagi. Seda sel samal põhjusel, et minu hinnangul peaks see kestma igavesti. Nagu jumalasõnagi ütleb: “Kuniks surm teid lahutab”. Kuidas saab nimetada midagi armastuseks, kui varsti leitakse uus ja nimetatakse teda täpselt sama nime pidi - “armastus”? Minu meelest on see lihtsalt iseenda petmine ja alatus mõlemi suhtes. Sellist tüüpi suhe, kus armastus on tekkinud kord elus, jääb minu uskumise järgi igaveseks ning ei sure kunagi. Kahjuks peab tõdema, et selliseid inimesi on vähe või on nende arusaamad tunnetest ühepoolsed.

Vähem tähtsaks armastuse juures ei ole ka seoses sellega sündinud uued ilmakodanikud. Mis saaks olla veel olulisem sündmus ühe mehe, naise elus, kui pere loomine ja lapse sünd? See ületab kõik negatiivse ja sunnib sind pingutama pisipõnni nimel. Vähemalt nii arvan mina. Kindlasti ei ole maailmas inimest, kes ei mäletaks oma laste sünniaastat. Sellised asjad on ja jäävad meie elu tähtsateks ja loodetavasti ka lahutamatuteks osadeks. Lapse sünd on nagu teine mootor, mille abil saab perekond ja nende vahel olev side uue pöörde - täiusliku, harmoonilise elujõu. Laste positiivset energiat tunnetab meist igaüks, eriti väikeste põngerjate juures. Mina tunnen seda oma ristipoja juures ja kuigi pole ma veel abielus, kujutan ette, et päris oma lapse kasvatamine armastatuga saab olema midagi imelist ja ülitähtsat meie mõlema elus.

Kurb tõde on see, et ükski asi maailmas ei saa kesta igavesti. Niisamuti nagu ei saa seda teha inimesed, emotsioonid, tunded. Kõigel on oma eluiga, millega nad peavad arvestama. Inimestel on väga raske olla silmitsi surmateadetega ja veel raskem kaotada mõnda oma lähedast, sest just sellistel rasketel hetkedel väärtustatakse inimest terviklikult. Ma tunnen, et tihti muutuvad paljud kaunid ja soojad asjad, inimesed tähtsaks just peale nende kaudumist – eluea lõppu. Ma ei väida, et nad ei oleks seda olnud ka oma eluajal, aga siis avaneb sinu peas justkui kolmas silm, mille abil sa oskad mõista ja väärtustada isiksusi, hetki, olukordi ja ettevõtmisi, mis esmapilgul nägematuks jäid. Mina olen sellest aru saanud peale oma vanaisa surma. Kuigi vanaisa oli mulle isa eest ja minu suurim sõber, ei osanud ma väikse poisina näha paljusid asju tema juures ning küsida praegu mulle väga tähtsaid küsimusi tema kohta. Vanaisa oli minu eeskuju ja on seda siiani. Temalt sain ma esimesed õpetussõnad, kuidas suhtuda naisterahvastesse ja neid sügavalt austada ning vajadusel kaitsta ja aidata. Minu jaoks jääb ta mulle tähtsaks selle päevani, kuniks on lõppenud ka minu elutee.

Iga inimese elu on omanäoline ja sündmusterohke. See, mis kellelegi on tähtis, tuleb igaühel ise üles leida. Tuleb osata olulisi hetki ja inimesi väärtustada, et oleks millele või kellele raskustes toetuda.