147,Reaalsus ja unistus.

Posted by Jorma Pärn | Posted on 23:50:00

0

Pildid teevad olematu reaalsuseks ja reaalsuse olematuks.! Jah mu oma enda lause ja sügav uskumus.
Ma ei tea kas te olete ise selle peale kunagi mõelnud? Kui ei siis tehke seda. Selles on sisu- vähemalt peaks olema.
Kõik kes te kannate kallimate või sõprade pilte rahakottide või päävikute vahel ja kõik teised kes lihtsalt unistades vahel vaatavad kauneid maastikke ja looduse võlusid piltide näol- te ei ole ainukesed unistajad. Ma usun, et me kõik oleme rohkem kui korra oma elus unistanud olla mõnes idüllilises paigas mõne postkaardi või arvuti bg peal. Paraku peame tõdema reaalsust, et ei ole nii lihtne sinna pääseda ja seda tehtuks vormistada- jääb üle vaid unistada.
Sama lugu on ka inimestega. Inimestega kes võivad olla surnud, inimestega kes elavad aga kellega sa mingil põhjusel koos olla ei saa, inimestega kellega sa oled koos, kuid ometi mitte selmoel nagu sa ise seda sooviksid ja sisimas unistanud oled. Reaalsus on karm, kuid ometi mitte ületamatu. Tahtes parimat rikume me tihti ka kõige paremat mis meile "lubatud" ja ülevalt antud on. Kuid mida siis teha? Kas pingutada ja proovida viimselgi moel oma unistusi ellu viia? Jah kaunis ta oleks....just nagu kõik need igavad seebikad, kus armastus lõpuks võidutseb. Jällegi on aga reaalsus see mis meid mõtlema paneb.
Unistades loome me võlts reaalsuse ja reaalsuse kiuste loome me võlts unistused.

Usun, et need mõned inimesed kes mu blogi loevad on seda sama tundnud. Milleks unistada, kui reaalsus lööb samal hetkel, kui lakkad unistamast sulle lihtsalt haamriga pea pihta ja kutsub korrale. Kes on see, kes seda "haamrit" enda käes hoiab ja võtab enda hingele otsuse teha teiste unistused tuhaks? Miks me unistame? Mis on reaalsus? Äkki ongi reaalsus unistus, mida me ei mõista, kuid ometi täidame selle eesmärke. On need eesmärgid kasulikud meile, teistele või kellelegi kolmandale?

Miks me unistame?
Selleks, et väljendada oma tundeid, mõtteid ja ootusi. Selleks et olla ja saada armastatud. Selleks et anda oma elule mõte, eesmärk ja tähendus.

Mis on reaalsus?
Reaalsus on teiste inimeste unistuste vastand. Hea, kui sina oled selle inimese unistuses armastusega- siis puudub reaalsus mis teeb haiget. Sellise reaalsuse nimi on unistus mis paitab .

Äkki ongi reaalsus unistus, mida me ei mõista, kuid ometi täidame selle eesmärke?
Kui nii, siis on keegi juba varem meie eest meie unistused ära unistanud ja jätnud meile kas just kõige kaunima, kuid kõige tarvilikuma unistuse mida täita- Elu enda.


146. Peale MG 180 mõtteid tuulutamas.

Posted by Jorma Pärn | Posted on 19:31:00

0

Pilliroog.

Must muster.
Elumuster on keeruline, ometi kuskilt paistab valgus, aga kas see on ka kättesaadav?

Lained.

Kuldnelõik.

Luna.

.....ilma postituseta.

Posted by Jorma Pärn | Posted on 17:24:00

0



Elu ei ole kerge enne, kui sa tunned, et see kergeks tehakse.

145. Alkoholist.

Posted by Jorma Pärn | Posted on 14:33:00

0

Kuidas vähendada alkoholitarbimist? Mida saab teha riik, mida inimesed ise?


Alkohol on tänapäeva moodsaim legaalne mõnuaine. Ometi on talle seatud mõningased piirid, seda eelkõige selle hankimise seisukohalt. Kuid miks see nii on? Vastus on lihtne – elu on liiga kallis, et seda varakult lõpetada.

Alkoholi tarbimine on muutunud 21. sajandil üheks suurimaks legaalseks uimastivõrgustikuks.Seal ringlevad suured rahad ja mis kõige parem, seda võib legaalselt teha. Kui pidevalt on meedias kuulda, näha artikleid, jutte narkomanidest ja HIV-i haigestunutest, siis jääb mulle mulje, et nemad on meie ühiskonna kõige nõrgemad ja põlatumad tegelased peale poliitikute. Ometi ma ei mõista, kuidas saavad inimesed olla nii pimedad ja ükskõiksed joodikute ja alkoholi tarbivate inimeste suhtes. Me kõik puutume peaaegu igapäev oma elus kokku napsutajatega – olgu nad siis baaris muresid uputavad keskeakriisis õnnetud eluheidikud või hoopis klubides ja kaubanduskeskustes pidutsevad pealtnäha terved, tublid noored. Kuid sagele ei pööra me neile tähelepanu. Kui aga peaksime tänaval kohtama narkomaani, on meie seisukohad ja kommentaarid koheselt negatiivsed ja halvustavad.

Ma arvan, et esimene asi, mida peaks riik tegema oma inimeste päästmiseks joogilembusest, on teha võimalikult palju reklaami, mis avaks paljude tervelt mõtlevate inimeste silmad. Inimesed peaksid aru saama, et oht muutuda joodikuks on sama suur kui “istuda” nõela otsa. Erinevalt narkootikumidest on alkohol palju salakavalam ja mängib inimesega lahinguid, kuni ta on sõja võitnud. Erinevalt mõnest üksikust reklaamist, mis meedias on viimaselajal peale rohkeid liiklusõnnetusi purjus juhtide näol sündinud, tuleks televisioonis pidevalt rääkida lugusid ja tuua päevavalgele ka kõige koledamaid lugusid, mis seotud alkoholismiga.

Kindlasti ei tohiks minu meelest riik unarusse jätta alkoholi müügiks kehtestatud aegasid. Minu seisukoht on, et praegune alkoholipoliitika ja sellega seoses kehtestatud ostumüügihinnad pigem soodustavad, kui pärsivad alkoholi ostmist. Nimelt, kui vanasti sai alkoholi osta ööpäevaringselt, siis osteti ainult selline kogus, mida vaja oli. Nüüd, kui inimesed täpselt kunagi ei tea, kui palju alkoholi hetkel on vaja ja hiljem osta ei saa, ostetakse tavaliselt rohkem, et ikka puudu ei tuleks. Tõde on aga see, et kunagi ei jää midagi alles – kõik läheb kõrist alla. Seega usun ma, et alkoholi müük tuleks viia kooskõlla poodide lahtiolekuaegadega.

Alkohoolsed tooted võiks muuta väga peeneks ja gurmeeliseks. Pean silmas alkoholikultuuri muutmist – alkoholi tarvitamine peaks olema mõõdukas ja intelligentne. Praegune kultuur soosib ainult padujoomisi ja võimalikult suure koguse sissekallamist. Miks ei võiks alkohol olla igas seltskonnas justkui haritlaste jook? Iga inimene, kes purju jääb, lendab aga sellest seltskonnast välja ja jääb sõpruskonna pilkeobjektiks. Nii oli see ju tegelikult ka Vanas Roomas ja Egiptuses. Kõige parem moodus inimesi mõjutada ongi teha seda just läbi nende tunnete.

Kõik need loetletud arvamused ja seisukohad on aga abitud ja tühised, kui nende üle ei mõtle mitte keegi. Tõsi! Paljast mõtlemisest üksi on vähe – vaja on tegusid ja tahtmist. Ma ei usu, et alkoholismi on võimalik täielikult meie ühiskonnast välja juurida, see oleks lihtsalt utoopiline, aga piirata on seda kindlasti võimalik. Seda piiramist saavad teha ainult inimesed ise. On vaja eeskuju, kes selliseid mõtteid arendaks ja neist kinni peaks. Kui igas sõpruskonnas on selline või veel parem mitu taolise karske mõtteviisiga inimest, olen ma kindel, et ka teised märkavad seda ja hakkavad rohkem sellele mõtlema. See võiks olla nagu vastupidine doominokivide efekt – kui üks inimene on eeskujuks, hakkab tekkima aeglaselt juurde ka teisi sama mõtte austajaid, kuni lõpuks kõik doominokivid on langenud ning karskus muutub popimaks. Ainus, mida saab iga inimene alkoholi tarbimise vastu teha, on see, et ta mõtleb – justnimelt. MÕTLEB oma tulevikule, perekonnale ja elule. Need inimesed, kes seda tõsiselt teevad, nende tulevik on minu arusaamade järgi alkoholist puhas.

Ma leian, et riik ei saa alkoholitarbimise piiramiseks üksi suurt midagi ära teha, selleks on vaja inimesi endid. Riik saab selle pahe pidurdamiseks oma kodanikke ainult toetada ja anda neile kindlustunnet, et otsus, mida nad viinapisiku ravimiseks teinud on, väärib austust ning on eeskujuks teistele.

144. Õpetajatepäev.

Posted by Jorma Pärn | Posted on 22:43:00

0

Õp. Jorma.
2kl. Klassijuhataja.

Roosa tähestik.
Ala Rate.

oHo.
Uurib.:D

Päikesekardin.
Koolimaja akendest paistab alati päikene sisse.

blog.tr.ee