Kas on ikka nii?
Mis vahet on üldse neil kahel?
Milleks peab olema üldse õudust?
Milleks on lõppu vaja?
Kas selleks, et alustada uut, esmapilgul ilusat algust?
Kuidas alustada algust?
Kas on lootust?
Kes annab lootuse?
Miks võetakse lootus?
Mist tuleb peale õudsat lõppu?
Kas on parem jätta alustamata, et mitte kunagi jõuda koleda lõpuni?
Kas on võimalik jätta alustamata?
Kas kahetsus ja -------- laseb üldse võimaluse jätta alustamata?
Kes esitab küsimuse?
Kes annab vastuse?
Milline on vastus?
Mis määrab vastuse?
Kas vastus on hea või halb?
Mis saab, kui vastus on halb?
Mis saab, kui vastus on "teada"?
Kas kannatada?
Kas oodata?
Kas loota?
Kas unustada-EI!
Kas kõik on aus?
Kas iga lill saab kastetud, kui ta ise on teisi kastnud?

Antud küsimusele on väga raske vastata, sest mõlemad on inimeksistentsi juures äärmiselt olulised- kummatagi ei oleks võimalik elada.

Vaim on olnud sajandeid erinevate rituaalide, kommete ja tavade algatajaks ja ka edasiviiaks. On raske kujutada ette keha ilma vaimuta. See oleks nagu juhita auto, mille rooli keegi ei keera ning mis seisab ühe ja sama kohapeal senikaua, kuni keegi ta kasutusele võtab. Ma leian, et inimestega on samamoodi. Sa kas väärtustad oma isiksust ja vaimu ning elad läbi vaimutunnetuse, või oled elus surnu, kelle keha on tühi ning kõle.

Ma usun, et just vaim on millegipärast inimese teine süda, mis pumpab meisse mõtteid, infot ja kõiki muid omadusi, mida tänapäeva meditsiin ei oska seletada. Ma arvan, et just selles seletamatus olluses nimega “vaim” peitub inimkonna ja võibolla ka universumi eksisteerimise ning kooskõla saladus.

Kui küsisite, kas keha saab ka vaimu juhtida, siis ma ise usun, et eriti ei saa – kõik meie tegevused on seotud vaimsete märguannete ning nende realiseerimistega. NT: kui me tahame muuta oma keha endale ja teistele rohkem meeldivamaks, kuna me ise sellega rahul ei ole ja seeläbi oma vaimu tugevdada, kas pole see siis mitte indiviidist keha tegevus, kuivõrd sisemine vaimusünnitis, mille eesmärke täitab keha?

Ma olen arvamusel, et keha on vaimu tööriist, millega viia täide mõtte- ja hingemaailma eesmärke.

Nagu saatuse pööre, tuli täna isu pilti teha. Olen napisõnaline- Palun!

 

 

 

 

Karl ristikivi mõte “ Vabadus on ainult lusikas supi söömiseks, aga mis teeb lusikaga see, kellel ei ole suppi?

On inimesi, kellele on antud vabadus nautida täisväärtuslikku elu ja on inimesi, kes  mittekuidagi ei oska ega taha seda teha. Millest tulevad sellised erimeelsused? Tõsi ta on, et maailmas on paljude inimeste jaoks esikohal elus materiaalsed väärtused ja alles siis perekond. Ma ei saa kuidagi hukka mõista inimesi, kes on valinud algselt perekonna asemel raha, sest see on nende vabadus. Seepärast ei saa ma ka pikemalt vaielda selle üle, miks üks võtab vabaduse abil vastu ühesuguseid otsuseid ja teine teisi. Selle asemel räägiksin ma pigem keelatud vabadusest!.

Keelatud vabadus on minu meelest looduse, või elu poolt seatud piirangud inimesele. Selleks võib pidada haigusi: impotentsus, kurttus, tummus, HIV jpt. Aga selleks võivad olla ka erinevate sündmuste ja protsesside tagajärjel tekkinud inimeste alandamised ja nende üle valitsemised. Siin pean ma silmas sõdade laastavaid mõjusid ja erinevate võimude vahetusi, mis muutis inimesed kaltsunukkudeks kelle elul ei olnud hinda – neil puudus vabadus: mõelda, puhata, elada.

Kui Ristikivi on vabadust võrrelnud supiga, siis on selge, et ükski supp lõpmatuseni värske ei seisa. Kui inimesed ei oska õigel ajal "suppi” ära süüa võivad nad jääda supist hoopiski ilma ning vaimuvaeseks ja üksikuks.

Igas supis on oma paks ( magus ) osa ja vedel osa. Kui inimesed,  kes on harjunud pidevalt magusat osa elust nautima peavad ükskord millegipärast hakkama tihti ka vedelat suppi lörpima .Siis arvavad nad, et elu on hukas ja läheb allamäge. Mina leian, et supi vedelam osa on tihtipeale kõige maitsvam, kuigi see suurt rahuldust söömisel ei paku, kuid ometi  just seal asuvad maitseained, mis muudavad “supi”  värvikaks. Tuleb ainult osata hinnata õigeid väärtusi ja vabadusest/vangistusest tulenevaid õpetusi – see kõik karastab ja annab jõudu edaspidiseks.

Igal inimesel on olemas  oma “lusikas” nimega tahtejõud, mille abil saab ta süüa nii suppi, kui ka teisi elu pakutavaid roogasid, mis vahest on kibeda aga ka magusad.

Tihiti öeldakse, et inimese tulevik on Jumala või saatuse kätes. Mõneti ma seda usun. Inimene on kahtlemata midagi enamat, kui lihtne maapealne imetaja – teda ei saa sundida nii kergelt ja manipuleeritavalt vastu tahtmist tegema asju, mis talle ei meeldi ning mis ei ole tema arusaamade järgi korrektne, seda kõike  erinevalt loomadest.

Tänapäeva järjest kiiremini muutuvamas ja arenevas maailmas on iga indiviid kindlasti endale selgeks teinud omad ootused, lootused ja ka eesmärgid, kuidas soovitud tulemusi teostada. Seda sama olen ma ka ise teinud. Ma olen mõistnud, et minu kõige suurem sõber ja ka vaenlane olen Mina ise. Olles ise vastutajaks oma tegudele ja otsustele suunan ma iseseisvalt oma eluteed. Kõik sellel teel ettejuhtuvad takistused ja pöörded on aga valesti/õigesti tehtud otsuste vili.

Sa pead olema väga naiivne ja kergeusklik, kui loodad oma elu sättimisel ainult teistele ja ennast sinna rolli üldse ei haara. Minu arvates oleks see justkui näitemäng, kus “näitlejad” sinu ainukese lühikese elu sulle ette lavastavad. Ja selles tükis ei mängi sina peaosalist. Ometi on see meie igaühe valik, millises “näitemängus” me tahame osaleda. Kas oleme kõrvaltvaatajad või peategelased?See kõik sõltub meist endist.

Meie ühiskonnas on paraku aga olemas ka selliseid kodanikke, kes  elu näitemängus ei ole peategelased ega ka kõrvaltvaatajad. Nemad ei tea, millise tegelasena nad peaksid ennast esitama ja ei ole ka kedagi, kes neid selle valiku tegemisel abistaks. Ometi ei ole see kõik toimunud üleöö ja kui ongi, siis alati on neil inimestel võimalus end kokku võtta ja läbi raskuste ennast “lavale” tagasi trügida. Siiski ei pruugi see olla nii lihtne, kui mu jutust tundub. Inimesi on väga erinevaid ja sellega koos ka nende tõekspidamisi ja arusaamu. Näiteks, kui üks täiesti tavaline ületunde  väikeses kontoris, uhke ülikonna ja lipsuga rügav keskharidusega noor on valmis enda kallal töötama viimse hetkeni, et saavutada elus kõrgemat positsiooni, mis tagaks auväärse ja loomuliku äraolemise, siis teine kõrgharidusega, kuid töötu ja pargipingil istuv keskealine meesterahvas ei kavatsegi oma elu muuta. Ta peab seda saatuseks ja annab lihtsalt alla– lepib leppimatuga. See tõestab mulle jällegi, et iga inimese vaated ja pingutused on erinevad niisamuti ka tulem.

Kõige selle kiuste usun ma saatusesse. Ma võin küll väita, et iga inimese tulevik: eriala, perekond, elukoht on tema enda kätes , kuid miski ütleb mulle, et nii mustvalge ei saa see keerukas maailm meie ümber olla. Minu nägemuse järgi võib lugeda iga inimese mõtte  saatuse planeeritud näitemänguks, mis võib lõppeda rahulikult või hoopiski fiaskoga. Kõik see läheb vastuollu reaalsuse ja tavapärase mõtteviisiga, kuid ometi mingi osa minust seda tunneb. Alati ei pea ega saagi kõik olla reaalselt ja materiaalselt nähtav ja tajutav – ometi ei tähenda see, et seda ei eksisteeriks. Vastasel juhul oleks kogu meie tänapäeva moodne füüsika peapeal.

Palju on maailmas inimesi, kes on teinud algselt väga tulutoovad ja enesearendusele soodsaid tingimusi pakkuvaid tehinguid, kuid siis mingil ajahetkel on “kõrbenud” ja sattunud sellele samale pargipingile, kus istub samasugune haritud, kuid töötu kodanik. Üheks sarnaseks näiteks võib tuua ka suurärimehest autokaupmehe Toomas Rüütmanni juhtumi kelle firmale kuulutas kohus sel aastal pankroti. Õnneks oli ta teinud varem elus õiged otsused ja pargipingile ei satu ta loodetavasti kunagi.

Elu on andnud meile võibolla ainsa võimaluse ennast elusana tunda ja seda tunnet peab igaüks meist väärtustama ning teadvustama. Seda teen ka mina. Ma leian et  ühtegi näitemängu ei saa mängida ilma kindla käsikirja ja stsenaariumita – iga indiviidi kirjutada jääb aga oma käsikiri. Need kes sellega hakkama ei saa on lava taga tolmu koguvad elus nukud.