Tihiti öeldakse, et inimese tulevik on Jumala või saatuse kätes. Mõneti ma seda usun. Inimene on kahtlemata midagi enamat, kui lihtne maapealne imetaja – teda ei saa sundida nii kergelt ja manipuleeritavalt vastu tahtmist tegema asju, mis talle ei meeldi ning mis ei ole tema arusaamade järgi korrektne, seda kõike  erinevalt loomadest.

Tänapäeva järjest kiiremini muutuvamas ja arenevas maailmas on iga indiviid kindlasti endale selgeks teinud omad ootused, lootused ja ka eesmärgid, kuidas soovitud tulemusi teostada. Seda sama olen ma ka ise teinud. Ma olen mõistnud, et minu kõige suurem sõber ja ka vaenlane olen Mina ise. Olles ise vastutajaks oma tegudele ja otsustele suunan ma iseseisvalt oma eluteed. Kõik sellel teel ettejuhtuvad takistused ja pöörded on aga valesti/õigesti tehtud otsuste vili.

Sa pead olema väga naiivne ja kergeusklik, kui loodad oma elu sättimisel ainult teistele ja ennast sinna rolli üldse ei haara. Minu arvates oleks see justkui näitemäng, kus “näitlejad” sinu ainukese lühikese elu sulle ette lavastavad. Ja selles tükis ei mängi sina peaosalist. Ometi on see meie igaühe valik, millises “näitemängus” me tahame osaleda. Kas oleme kõrvaltvaatajad või peategelased?See kõik sõltub meist endist.

Meie ühiskonnas on paraku aga olemas ka selliseid kodanikke, kes  elu näitemängus ei ole peategelased ega ka kõrvaltvaatajad. Nemad ei tea, millise tegelasena nad peaksid ennast esitama ja ei ole ka kedagi, kes neid selle valiku tegemisel abistaks. Ometi ei ole see kõik toimunud üleöö ja kui ongi, siis alati on neil inimestel võimalus end kokku võtta ja läbi raskuste ennast “lavale” tagasi trügida. Siiski ei pruugi see olla nii lihtne, kui mu jutust tundub. Inimesi on väga erinevaid ja sellega koos ka nende tõekspidamisi ja arusaamu. Näiteks, kui üks täiesti tavaline ületunde  väikeses kontoris, uhke ülikonna ja lipsuga rügav keskharidusega noor on valmis enda kallal töötama viimse hetkeni, et saavutada elus kõrgemat positsiooni, mis tagaks auväärse ja loomuliku äraolemise, siis teine kõrgharidusega, kuid töötu ja pargipingil istuv keskealine meesterahvas ei kavatsegi oma elu muuta. Ta peab seda saatuseks ja annab lihtsalt alla– lepib leppimatuga. See tõestab mulle jällegi, et iga inimese vaated ja pingutused on erinevad niisamuti ka tulem.

Kõige selle kiuste usun ma saatusesse. Ma võin küll väita, et iga inimese tulevik: eriala, perekond, elukoht on tema enda kätes , kuid miski ütleb mulle, et nii mustvalge ei saa see keerukas maailm meie ümber olla. Minu nägemuse järgi võib lugeda iga inimese mõtte  saatuse planeeritud näitemänguks, mis võib lõppeda rahulikult või hoopiski fiaskoga. Kõik see läheb vastuollu reaalsuse ja tavapärase mõtteviisiga, kuid ometi mingi osa minust seda tunneb. Alati ei pea ega saagi kõik olla reaalselt ja materiaalselt nähtav ja tajutav – ometi ei tähenda see, et seda ei eksisteeriks. Vastasel juhul oleks kogu meie tänapäeva moodne füüsika peapeal.

Palju on maailmas inimesi, kes on teinud algselt väga tulutoovad ja enesearendusele soodsaid tingimusi pakkuvaid tehinguid, kuid siis mingil ajahetkel on “kõrbenud” ja sattunud sellele samale pargipingile, kus istub samasugune haritud, kuid töötu kodanik. Üheks sarnaseks näiteks võib tuua ka suurärimehest autokaupmehe Toomas Rüütmanni juhtumi kelle firmale kuulutas kohus sel aastal pankroti. Õnneks oli ta teinud varem elus õiged otsused ja pargipingile ei satu ta loodetavasti kunagi.

Elu on andnud meile võibolla ainsa võimaluse ennast elusana tunda ja seda tunnet peab igaüks meist väärtustama ning teadvustama. Seda teen ka mina. Ma leian et  ühtegi näitemängu ei saa mängida ilma kindla käsikirja ja stsenaariumita – iga indiviidi kirjutada jääb aga oma käsikiri. Need kes sellega hakkama ei saa on lava taga tolmu koguvad elus nukud.