“

Elu on seatud kord nii, et kõik meie tegemised kulgevad meile endile hetk enne teostust teadmatuses. Selle hetke sisse mahuvad suured mõtted ja arutlused kuidas käituda ning milliseid valikuid teha. Iga hetk on kindlasti eriline, sest korduvaid olukordi minu silmis ei eksisteeri, nii nagu ei ole olemas ka identset lillekübarat.

Tihti ei mõelda, mis võib olla su enda tegude tagajärg ning kui palju see muudab sinu ja teiste kodanike olemust ja suhtumist enesesse. Ei mõelda ka sellele, millist mõju avaldavad teised inimesed, kellega kokku puutume. Silmad avatakse alles mingi negatiivse või positiivse tagajärje peale. On ju juba aegade algusest peale inimestele teada kaks poolust – kurjus ja headus. Minu seisukoht on, et headus peaks ja kindlasti ka kaalubki kurjuse üle. Fakt on aga see, et nende vahepeale jääv on nii-öelda argielu, milles leidub mõlemat.

Argielu hoomab endas tundeid ja protsesse, millega oleme tänapäeval pidevalt seotud ja harjunud – õppimine, armastus, töö, perekond. Alati ei pruugi inimesed neid tegevusi ühiselt mõista ja väärtustada, sest väärtushinnangud on igal indiviidil väga erinevad. Ometi usun ma, et teatud hetked on rohkem üldisemad ja seotud suurema kogukonnaga. Ma mõtlen armastust. See sama võimas hingepsühhiaater, kes ravib kõik sisemised haavad su ning annab elule ja igale uuele päevale oma erilise tähenduse, mõtte. Arvan, et iga inimene, kes on kogenud tõelist esimest armastust ei unusta seda kunagi. Seda sel samal põhjusel, et minu hinnangul peaks see kestma igavesti. Nagu jumalasõnagi ütleb: “Kuniks surm teid lahutab”. Kuidas saab nimetada midagi armastuseks, kui varsti leitakse uus ja nimetatakse teda täpselt sama nime pidi - “armastus”? Minu meelest on see lihtsalt iseenda petmine ja alatus mõlemi suhtes. Sellist tüüpi suhe, kus armastus on tekkinud kord elus, jääb minu uskumise järgi igaveseks ning ei sure kunagi. Kahjuks peab tõdema, et selliseid inimesi on vähe või on nende arusaamad tunnetest ühepoolsed.

Vähem tähtsaks armastuse juures ei ole ka seoses sellega sündinud uued ilmakodanikud. Mis saaks olla veel olulisem sündmus ühe mehe, naise elus, kui pere loomine ja lapse sünd? See ületab kõik negatiivse ja sunnib sind pingutama pisipõnni nimel. Vähemalt nii arvan mina. Kindlasti ei ole maailmas inimest, kes ei mäletaks oma laste sünniaastat. Sellised asjad on ja jäävad meie elu tähtsateks ja loodetavasti ka lahutamatuteks osadeks. Lapse sünd on nagu teine mootor, mille abil saab perekond ja nende vahel olev side uue pöörde - täiusliku, harmoonilise elujõu. Laste positiivset energiat tunnetab meist igaüks, eriti väikeste põngerjate juures. Mina tunnen seda oma ristipoja juures ja kuigi pole ma veel abielus, kujutan ette, et päris oma lapse kasvatamine armastatuga saab olema midagi imelist ja ülitähtsat meie mõlema elus.

Kurb tõde on see, et ükski asi maailmas ei saa kesta igavesti. Niisamuti nagu ei saa seda teha inimesed, emotsioonid, tunded. Kõigel on oma eluiga, millega nad peavad arvestama. Inimestel on väga raske olla silmitsi surmateadetega ja veel raskem kaotada mõnda oma lähedast, sest just sellistel rasketel hetkedel väärtustatakse inimest terviklikult. Ma tunnen, et tihti muutuvad paljud kaunid ja soojad asjad, inimesed tähtsaks just peale nende kaudumist – eluea lõppu. Ma ei väida, et nad ei oleks seda olnud ka oma eluajal, aga siis avaneb sinu peas justkui kolmas silm, mille abil sa oskad mõista ja väärtustada isiksusi, hetki, olukordi ja ettevõtmisi, mis esmapilgul nägematuks jäid. Mina olen sellest aru saanud peale oma vanaisa surma. Kuigi vanaisa oli mulle isa eest ja minu suurim sõber, ei osanud ma väikse poisina näha paljusid asju tema juures ning küsida praegu mulle väga tähtsaid küsimusi tema kohta. Vanaisa oli minu eeskuju ja on seda siiani. Temalt sain ma esimesed õpetussõnad, kuidas suhtuda naisterahvastesse ja neid sügavalt austada ning vajadusel kaitsta ja aidata. Minu jaoks jääb ta mulle tähtsaks selle päevani, kuniks on lõppenud ka minu elutee.

Iga inimese elu on omanäoline ja sündmusterohke. See, mis kellelegi on tähtis, tuleb igaühel ise üles leida. Tuleb osata olulisi hetki ja inimesi väärtustada, et oleks millele või kellele raskustes toetuda.