Tolerants ehk sallivus on üks tähtsamaid isikuomadusi, mis määrab indiviidide käitumismaneerid ning suhtumise ümbritsevasse. Inimene on aga kõige selle ümbritseva maine liider-autoriteet, kelle  iseloomust ning hoiakutest sõltub ja on sõltunud läbi aegade väga tähtsad protsessid ühiskonna arengu ja säilimise suunas.

Tänapäeva maailmas on sallivuse roll suurenenud kindlasti tunduvalt rohkem kui eelnevatel aastakümnetel. Tänavapildis ja meedias pole enam tabu kohata ja kujutada erineva nahavärvi, usundi, seksuaalsorientatsiooni või puudega inimesi. Mida rohkem on aga tavakodanikest erinevaid indiviide, seda tõenäolisemad on ka erinevustest tulenevad konfliktid ning probleemid.

Sallivust annab jaotada mitut moodi – tõrjutus või hoopiski rahvuslik “meie”-tunne. Meile, eestlastele, on neist esimene jaotus väga hästi tuntud 1990.ndate algusest. Eesti rahvuslikud suhted olid eelkõige vene soost kodanikega peale taasiseseisvumisaega väga konfliktsed ning seda tänini - puudub sallivus kahe iseseisva riigi liidrite ja juhtide vahel, mis on kujunenud selliseks aegade jooksul. Põhjuseks on minu hinnangul ajaloolised, mille tekitajateks on olnud inimeste suhtes sallimatud diktaatorid ja suurjuhid – alustades Stalinist ja lõpetades Venemaa praeguse presidendi Dimitri Medvedjeviga.

Paljud meist teavad, kui tähtis ja tugev on iga rahva jaoks ühtekuuluvustunne – teadmine, et sa oled üks väike “mutrike” suures masinas, mis tervikuna suudab korda saata suuri tegusid. Rahvad ja kodanikud, kes ei arvesta teiste riikide kommete, traditsioonide, eripärade ning puudustega, ei saa nimetada end sallivateks. Selle heaks näiteks on jätkuv ja pidev sõda Gaza tsoonis, kus palestiinlased ja iisraellased on üle poole sajandi sõdinud religiooni ja usu nimel, mis kinnitab justkui viimaste õigust Palestiinale. Sallimatus sünnitab tänapäeva ühiskonnas sõjakoldeid ning lagundab kogu inimkonna ühisvara – rahu.

Sallivus eeldab, et ollakse informeeritud teistest rahvustest, on isiklikud suhtlemiskogemused, osatakse prognoosida teise poole käitumist, osatakse kaasa tunda.  Ja mis kõige tähtsam - suudetakse nende punktide põhjal jõuda positiivsetele, rahumeelsetele tulemustele, sest vastasel korral võib ühiskond lõpetada mässude ja sõdade komorras.

Tänapäeva ühiskonna jätkusuutliku  arengu eelduseks on võimalikult inimlikud inimsuhted, mis rajanevad eelkõige üksteisemõistmisel ja sallivusel. Iga inimese, riigi, maa jaoks on äärmiselt oluline säilitada identiteet ja omapära, sest pluralistlik tänapäev killustab seda läbi erinevate usuvoolude, seksuaalsuse ning kultuuri. Olles nende kõigi vastu tolerantne, võime olla kindlad, et samamoodi ollakse ka meiega.

Väga palju räägitakse sellest, kui vana ja tugev on Eesti side Euroopa kultuuriga ja kas Eesti riik on euroopalik või mitte, aga majanduses samal ajal pole ühinemine lääne turuga veel siiski päriselt saavutatud.
Me elame integreeruvas maailmas ja on loomulik, et riigid teevad omavahel koostööd nii majanduslikult kui ka kultuuriliselt. Eestis on ajaloo jooksul olnud põhiline majanduslik tegevus teiste Baltiriikidega ja Venemaaga. Täna, kui me oleme Euroopa Liidu ja Nato liikmesriigid, on meie piirid veelgi avardunud. Suur integreerumine on taganud paljudele eesti ettevõtetele minu hinnangul ka integreerumise rahvusvahelistesse firmadesse. See omakorda suurendab konkurentsi kodumaal ja loob soodsaid arengupinnaseid tulevikuks. Seda eelkõige läbi tööjõu kasvu ning konkurentsi .
Majandus on poliitikaga seotud sama tihedalt, kui auto on seda rehvidega - ilma rehvideta auto lihtsalt ei toimi ega käitu soovitult. Tähtis on aga, et rehvid oleksid korrektsed ja võimalikult uued. Nii on minu arvates ka majanduses. Majandus ei suuda funktsioneerida terviklikult iseseisvana, ilma et poliitilised jõud ja tallermaad teda ei mõjutaks. Just poliitika on see, mis suunab majandust ja määrab vajaduse ning nõudluse erinevatele majandusharudele. Samas ei tohi poliitika ületada majanduse põhiprintsiipe, vähemalt minu veendumuste järgi. Selleks oleks rahva ja riigi heaolu teenimine. Lõppude lõpuks on majandust vaja selleks, et arendada võimalikult hästi ja tasakaalukalt toimivat ühiskonda. Kui poliitilised jõud tulevad mängu puhtalt enda territoriaalsete või majanduslike eesmärkide saavutamiseks, on asi hapu. Tekivad konfliktid ja korruptsioon. Näitena tooksin Venemaa ja Ukraina gaasitüli. Mis ta muud on, kui suure Venemaa võimuavaldus saavutamaks kontrolli Lääne gaasitarne üle.