Mis on see, mis tekitab inimestes hirmu? Ma olen kindel, et iga inimese hirmud on väga erinevad nagu ka meie kõigi mõttemaailm ja vaated. Ometi on hirme, mis puudutavad meid kõiki ja tekitavad meis kõhedust ning õõva. Minu arvates on selleks hirmuks ELU, mis kaasab endasse erilisi vorme: perekond, tervis ja rahu. Just need samad väärtused peaks olema igale väärikale inimesele kallim kõigist materiaalsetest väärtustest ning ihadest. Kui miski või keegi aga üritab neid vorme ära kasutada, likvideerida, ohustada. siis on ka iga tugevaim isiksus vaimselt murtud.

Me kõik teame või vähemalt oleme kuulnud ütlust, et loodusjõud on maailma ja minu silmis ka kogu elu kõige võimsamad jõud. Tee mis tahad, aga nende jõudude vastu ei saa mitte ükski masin ega ammugi inimene. Üha enam on aktuaalsemaks muutunud temaatikad globaalse soojenemise ning kliimamuutuste üle. Paraku on see minu nägemist mööda hetkel lihtsalt üks lootusetu üritus ning debatt - me kõik teame, et loodus koos oma võimuga meie ümber muutub ja seda negatiivses mõttes. Samuti on meile kõigile kallid kodud ja pereliikmed, millest ja kellest me keegi ei taha kindlasti ilma jääda. Kuid ometi ei võta me selles suhtes mitte midagi ette. Vähe sellest, et meie enda riiki on viimastel aastatel tabanud suured üleujutused Pärnus, Jõhvis, tormituuled Ida- ja Lääne-Eestis ning äkktuisud talvel, see ei pane meid piisavalt mõtlema. Ka suured katastroofid maailmas, mis on nõudnud tuhandeid inimelusid ning lõhkunud meie ühiskonna väärtusi ja perekondasid ei pane meid mõtlema. Juba väiksest peale õpetatakse lastele, et prügi ei tohi maha visata ja et aerosoolid on ohtlikud ning tekitavad kasvuhoonegaase mille tagajärjel võivad jääliustikud sulama hakata. Minul tekib küsimus. Milleks? Kas keegi jätab sellepärast lõhnaõli kasutamata, kui läheb peole?

Mäletan selgesti, kui mu vanaisa ütles mulle: “ Inimene ei õpi enne oma vigadest, kui on vastu näppe saanud”. Nüüd, kui vead on korda saadetud ja üha uued loodusõnnetused meid ümbritsemas, ei paista aga keegi õppivat. Ja vist on isegi hilja! Minu seisukoht on see, et karavan liigub ikka edasi ja need vähesed mõtlevad inimesed-koerad-las “hauguvad”. Hirm on suur, kui katastroof on ukse taga, aga kui me teda ise vaikselt aerosoolide, heitgaaside jmt. meelitame, ei karda me midagi. Kas pole mitte kerge öelda, et minu eluaja jooksul ei juhtu midagi hullu ning teised minusse ei puutu? Paljude jaoks kahjuks on.

Tänapäeva maailma üheks väga problemaatiliseks valupunktiks on inimmõistus ja seda kogu oma unikaalsuses. Me keegi ei tea, milleks see võib ükskord muutuda. Usun, et paljud on oma elus kohanud inimesi, kelle kohta me lihtsalt mõtleme, et mis küll nende peas toimub? Kahjuks ei oska seda mitte keegi öelda ja kindlasti ka nemad mitte. Sellised inimesed on minu hinnangul aga väga ebastabiilsed ja kergesti mõjutatavad. Kahjuks kohtab selliseid “vaimseid erakuid” eriti rohkesti maakera ühes piirkonnas – Aasias. Tihti peale kutsutakse sealt pärit kuritegelike vaadetega inimesi terroristideks. Jah, neil paljudel on samamoodi oma usk, perekond ja kena elu, kuigi võibolla mitte nii materjaalne ning luksulik nagu meil - eurooplastel, kuid siiski on nad valmis ohverdama oma elud, et hävitada võimalikult palju teiste omasid. Arvatavasti pole maailmas inimest, kes ei teaks või vähemalt ei oleks kuulnud midagi 11.septembri pommiplahvatusest USA kaubanduskeskuse tornidele. Kui veel hiljuti väideti, et selle algatas terrorirühmitus Osama Bin Ladeni eestvedamisel, siis tänaseks on faktid muutunud. On teada, et selle tapatalgu korraldas Ameerika Ühendriik selleks, et alustada sõda Iraagiga naftaväljade võitmiseks. Kui selliseid tegusid viivad läbi riigitasandil haritud inimesed, siis jääb mul ainult imestada inimõistuse ja mõistmatuse üle ning loota, et keegi toob kunagi selgust. Maailma hirmuks ei ole minu silmis mitte nii väga islami usku kodaniku, keda tavaliselt terroristide all mõeldakse, vaid täiesti tavalised inimesed, keda annab mõjutada raha ning võimuga – eliit. Kahjuks on see eliit igas maas ja riigis esindatud.

Kolmas tänapäeva suuri ohte minu jaoks, millest ma tahaksin rääkida, on inimsuhted. Suhted, mis peaksid rajanema vastastikusel mõistmisel, aitamisel ja toetusel. 8.ndal augustil 2008 aastal sai maailmale selgeks, et ei ole olemas igavest rahuaega. Vähemalt sellel sajandil mitte. See oli päev, kui Venemaa ründas Gruusia iseseisvat demokraatlikku vabariiki. Kas sellised naabritevahelised suhted on normaalsed? Kindlasti mitte! Seda kinnitab ka Venemaa peaministri Vladimir Putini suhtumine Gruusia presidenti Mihheil Saakašvilisse, kelle ta lubas üles puua. Kui pidevalt räägitakse meie maailma võimsusest ja tugevusest, siis julgen väita, et just sarnased vihaemotsioonidega inimesed on meie maailmale suureks ohuks. Eriti, kui nad on juhtiva võimu juures, millele käsutuses on tuumapommid.

Maailm ei ole kunagi varem olnud silmitsi nii paljude ohtudega, nagu ta on praegu. Võimatu on süüdistada selles kedagi konkreetset. Süüdi oleme me kõik:poliitikud, riigijuhid, mõrtsukad, vanad ja noored. Igaüks on oma elus teinud kasvõi imepisikese lükke meie tsivilisatsiooni hävingule kaasaaitamiseks, seda siis kas õhku paisatud CO2-e või egoistlike otsuste pärast.

Nii nagu kõik halvad asjad on saanud alguse inimmõistusest, tuleb ka tagajärgede likvideerimist või ennetamist alustada mõistusest.

Meie, inimesed, oleme salapärased, kuid ometi nii lihtsad olevused. Paljude jaoks oleme me pealtnäha ainult igapäevased “esemed” maailmaruumis nagu seda on autod. majad ja loomad. Tänaval kedagi kohates ei mõelda selle inimese kujunemise või arengu põhjuste peale. On see liiga keeruline ja salapärane? Jah, usun küll.

Inimest ei saa võrrelda ühegi teise looma, taime, linnu, eseme või mistahes nähtusega maailmas. Inimene on sama ainulaadne, nagu seda on iga uus lilleõis, loomaliik või taim. Mis eristab meist kõigist teistest meie ümber elavatest eludest? Minu arvates on selleks meie hing. Hing, mis on igal inimesel ainulaadne ning mis teeb meist inimesed. Läbi hingemaailma tunnetame me valu, armastame, vihkame, nutame, naerame ja lepime. Ma ei julge väita, et seda kõike ei tee ka teised elusorganismid, kuid minu jaoks on selge, et inimhing ja inimloomus on midagi täiesti unikaalset.

Inimeste mõttemaailm, mis on minu meelest kõik hinge üks osa ja igal ühel meist on see täiesti omapärane. Ei piisa ainult sellest, et me eksisteerime. Inimlaps mõtleb alati oma olemuse ja tegude üle järele. Paljud meist on esitanud endale küsimusi, millist mõju avaldame me teistele, mille nimel teeme tööd, miks oleme haiged ja milleks on meid loodud. Inimesed elavad minu hinnangul just teadmatuse järgi ja arvatavasti see peabki nii olema – on teada, et kõige suurem teadmine sünnib teadmatusest. Väga raske ja kägistav oleks seda maist elu elada, kui kõik oleks meile ette mängitud. Sellest tulenebki minu arusaam, et iga inimese hing on tema teine süda – vaimne süda, mis pumpab mõtteid, sõnu, tegemisi ja vaateid ajju. Sellest moodustubki minu hinnangul iga indiviidi isiksus ja olemus.

Bhagavadgītā filosoofilises raamatus ütles väepealik Nara:”Meil kõigil tuleb tappa oma himud ja soovid, mitte sellepärast, nagu need kõik oleksid tingimata halvad, vaid sellepärast, et nende mõju tuleb teha tühiseks enne, kui võime astuda kõrgematele tasanditele.”

Siin peitub minu meelest suur tõde. Inimesed püüavad tänapäeval kõigest väest olla rikkad ja tuntud. Meie väärtushinnangud on pidevalt muutunud ja seda negatiivses suunas. Perekond ja ühtekuuluvus on jäänud tahaplaanile ning lihtsalt üheks tühjaks kollaseks märkmepaberiks arvuti monitori ekraanil, mis kunagi tuleb täita. See salapära, mis paneb inimesi hindama inimväärtuste kõrval materiaalseid väärtusi tuleneb kuskilt kaugelt ja sügavalt. Paljud ajavad seda lihtsalt võimu, meedia ja rikkuse kael, kuid mina sellesse ei usu. Miks on vaja elada jõukalt, kui saab elada rahulolus, mis ei aja taga rikkust? Ma leian, et kõik negatiivsed etapid elus tulebki läbida selleks, et mõista ükskord elu tõelist tähendust – vaimset rahulolu. Raha ning võim minu hinnangul sinna ei kuulu. Ometi on isiksusi, kes minuga ei nõustu. See ongi meie, inimeste, eripära ja ainulaadsus - mõtete ja vaadete paljusus.

On huvitav mõelda, kui tähtis on iga inimese jaoks teine inimene. Me kõik oleme tundnud vajadust kellegagi koos olemiseks, rääkimiseks ja lihtsalt hoidmiseks. Suure osa oma eluajast veedamegi just inimeste seltsist,keskel, olgu see siis tööl, kohvikus lõunatades, tänaval liigeldes või koolis õppides. Minu jaoks on selge, et teised inimesed pakuvad tuge ja täiendavad mind seestpoolt millegi erilisega, millele ma ei oska nime anda. Ma olen tundnud, kuidas mõne inimesega koos ühes ruumis olles on niivõrd hea aura ja vaikusetasakaal, mis annab positiivsust ja mõtteid pikemaks ajaks. Üheks näiteks julgen tuua oma eetika õpetaja Eenok Haamri, kes on usklik inimene. Tema tunnis olles valdab mind alati kummaliselt hea tunne, justkui oleks transis. Ja seda sama olen märganud ka teiste peal, sest ühtegi teist nii mõtlikku ja vaikset tundi meie klassis pole. Minu jaoks on fakt, et inimene ei saa olla tervkiklik üksinda, sest muidu muutub ta egotsentriliseks ja üksikuks. Samas on taolisi isiksusi meie ühiskonnas palju. Ka see on huvitav.

Miks on ühed teistest kehvemad ja heidikumad? Miks ei leia nemad enda kõrvale tuge? Miks on nende maailmapilt niivõrd erinev? Usun, et asi algab mõtlemisest ja mõtlemine algab teisest südamest, mida eespool mainisin. Lihtsalt mõni inimene ongi selline ! Ei tohiks kuidagi öelda, et nemad on teistest kehvemad lihtsalt sellepärast, et neid on vähem. Aga võibolla just nemad on paremad, kui ülejäänud hall mass? Arvatavasti jääbki see saladuseks.

Kuigi me kõik tahaksime teada, kust on pärit meie alge, ei saa me seda minu vaadete järgi enne teada, kui oleme muutunud uueks algeks. Inimene ei ole lihtsalt rauast tükk, mida elu pidevalt tahub ja täiendab. Inimene on mõtlev elu, mis mõtleb oma mõtteid vastavalt keskkonnale, milles ta peab elama. See raud ei koosne pelgalt keemilistest ainetest, luust ja nahast. See raud koosneb elust. Inimene on huvitav seni, kuni on olemas teised inimesed, kes teda näevad.