Mis on see, mis tekitab inimestes hirmu? Ma olen kindel, et iga inimese hirmud on väga erinevad nagu ka meie kõigi mõttemaailm ja vaated. Ometi on hirme, mis puudutavad meid kõiki ja tekitavad meis kõhedust ning õõva. Minu arvates on selleks hirmuks ELU, mis kaasab endasse erilisi vorme: perekond, tervis ja rahu. Just need samad väärtused peaks olema igale väärikale inimesele kallim kõigist materiaalsetest väärtustest ning ihadest. Kui miski või keegi aga üritab neid vorme ära kasutada, likvideerida, ohustada. siis on ka iga tugevaim isiksus vaimselt murtud.

Me kõik teame või vähemalt oleme kuulnud ütlust, et loodusjõud on maailma ja minu silmis ka kogu elu kõige võimsamad jõud. Tee mis tahad, aga nende jõudude vastu ei saa mitte ükski masin ega ammugi inimene. Üha enam on aktuaalsemaks muutunud temaatikad globaalse soojenemise ning kliimamuutuste üle. Paraku on see minu nägemist mööda hetkel lihtsalt üks lootusetu üritus ning debatt - me kõik teame, et loodus koos oma võimuga meie ümber muutub ja seda negatiivses mõttes. Samuti on meile kõigile kallid kodud ja pereliikmed, millest ja kellest me keegi ei taha kindlasti ilma jääda. Kuid ometi ei võta me selles suhtes mitte midagi ette. Vähe sellest, et meie enda riiki on viimastel aastatel tabanud suured üleujutused Pärnus, Jõhvis, tormituuled Ida- ja Lääne-Eestis ning äkktuisud talvel, see ei pane meid piisavalt mõtlema. Ka suured katastroofid maailmas, mis on nõudnud tuhandeid inimelusid ning lõhkunud meie ühiskonna väärtusi ja perekondasid ei pane meid mõtlema. Juba väiksest peale õpetatakse lastele, et prügi ei tohi maha visata ja et aerosoolid on ohtlikud ning tekitavad kasvuhoonegaase mille tagajärjel võivad jääliustikud sulama hakata. Minul tekib küsimus. Milleks? Kas keegi jätab sellepärast lõhnaõli kasutamata, kui läheb peole?

Mäletan selgesti, kui mu vanaisa ütles mulle: “ Inimene ei õpi enne oma vigadest, kui on vastu näppe saanud”. Nüüd, kui vead on korda saadetud ja üha uued loodusõnnetused meid ümbritsemas, ei paista aga keegi õppivat. Ja vist on isegi hilja! Minu seisukoht on see, et karavan liigub ikka edasi ja need vähesed mõtlevad inimesed-koerad-las “hauguvad”. Hirm on suur, kui katastroof on ukse taga, aga kui me teda ise vaikselt aerosoolide, heitgaaside jmt. meelitame, ei karda me midagi. Kas pole mitte kerge öelda, et minu eluaja jooksul ei juhtu midagi hullu ning teised minusse ei puutu? Paljude jaoks kahjuks on.

Tänapäeva maailma üheks väga problemaatiliseks valupunktiks on inimmõistus ja seda kogu oma unikaalsuses. Me keegi ei tea, milleks see võib ükskord muutuda. Usun, et paljud on oma elus kohanud inimesi, kelle kohta me lihtsalt mõtleme, et mis küll nende peas toimub? Kahjuks ei oska seda mitte keegi öelda ja kindlasti ka nemad mitte. Sellised inimesed on minu hinnangul aga väga ebastabiilsed ja kergesti mõjutatavad. Kahjuks kohtab selliseid “vaimseid erakuid” eriti rohkesti maakera ühes piirkonnas – Aasias. Tihti peale kutsutakse sealt pärit kuritegelike vaadetega inimesi terroristideks. Jah, neil paljudel on samamoodi oma usk, perekond ja kena elu, kuigi võibolla mitte nii materjaalne ning luksulik nagu meil - eurooplastel, kuid siiski on nad valmis ohverdama oma elud, et hävitada võimalikult palju teiste omasid. Arvatavasti pole maailmas inimest, kes ei teaks või vähemalt ei oleks kuulnud midagi 11.septembri pommiplahvatusest USA kaubanduskeskuse tornidele. Kui veel hiljuti väideti, et selle algatas terrorirühmitus Osama Bin Ladeni eestvedamisel, siis tänaseks on faktid muutunud. On teada, et selle tapatalgu korraldas Ameerika Ühendriik selleks, et alustada sõda Iraagiga naftaväljade võitmiseks. Kui selliseid tegusid viivad läbi riigitasandil haritud inimesed, siis jääb mul ainult imestada inimõistuse ja mõistmatuse üle ning loota, et keegi toob kunagi selgust. Maailma hirmuks ei ole minu silmis mitte nii väga islami usku kodaniku, keda tavaliselt terroristide all mõeldakse, vaid täiesti tavalised inimesed, keda annab mõjutada raha ning võimuga – eliit. Kahjuks on see eliit igas maas ja riigis esindatud.

Kolmas tänapäeva suuri ohte minu jaoks, millest ma tahaksin rääkida, on inimsuhted. Suhted, mis peaksid rajanema vastastikusel mõistmisel, aitamisel ja toetusel. 8.ndal augustil 2008 aastal sai maailmale selgeks, et ei ole olemas igavest rahuaega. Vähemalt sellel sajandil mitte. See oli päev, kui Venemaa ründas Gruusia iseseisvat demokraatlikku vabariiki. Kas sellised naabritevahelised suhted on normaalsed? Kindlasti mitte! Seda kinnitab ka Venemaa peaministri Vladimir Putini suhtumine Gruusia presidenti Mihheil Saakašvilisse, kelle ta lubas üles puua. Kui pidevalt räägitakse meie maailma võimsusest ja tugevusest, siis julgen väita, et just sarnased vihaemotsioonidega inimesed on meie maailmale suureks ohuks. Eriti, kui nad on juhtiva võimu juures, millele käsutuses on tuumapommid.

Maailm ei ole kunagi varem olnud silmitsi nii paljude ohtudega, nagu ta on praegu. Võimatu on süüdistada selles kedagi konkreetset. Süüdi oleme me kõik:poliitikud, riigijuhid, mõrtsukad, vanad ja noored. Igaüks on oma elus teinud kasvõi imepisikese lükke meie tsivilisatsiooni hävingule kaasaaitamiseks, seda siis kas õhku paisatud CO2-e või egoistlike otsuste pärast.

Nii nagu kõik halvad asjad on saanud alguse inimmõistusest, tuleb ka tagajärgede likvideerimist või ennetamist alustada mõistusest.